Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Peale hommikusööki

Reede, 6. Aprill 2018

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 21:15-19

Jeesus ilmub Tibeeriase järve rannal
15Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!”
16Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!”
17Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!
18Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.”
19Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!”

Püüa oma südames mõista, et sul on alati võimalus uuesti alustada, kui oled Jeesuse teenistuses olles milleski ebaõnnestunud.

Peetrus oli enesekindlalt väitnud, et tema järgneb Jeesusele kasvõi surma. (Jh 13:36-38). Aga üsna varsti peale neid sõnu salgas ta Jeesuse kolm korda öeldes, et ei tunne Teda (Jh 18:15-27). Tänane, väga liigutav kirjakoht näitab, kuidas toimib Jeesus meie hästi mõeldud aga ennatlikult antud lubadustega ning neile nii tihti järgnevate läbikukkumistega.

Tahaks väga teada, mis toimus Peetruse hinges alates tollest saatuslikust kukelaulust. Ta oli taas teiste jüngritega ühinenud. Ta oli kohtunud ülestõusnud Kristusega. Kas mälestus sellest läbikukkumisest painas teda jätkuvalt? Ehk ootas ta Jeesuse tõsist noomimist; “Kuidas sa võisid nii  teha? Mida sa mõtlesid?” või: “Mina arvasin, et sa tõesti uskusid minusse. Kuhu su usk jäi?”?

Kui Peetrus kohtus Jeesusega uuesti rannal, kas talle meenus siis nende esimene kohtumine, mil imeline kalasaak aitas tal ära tunda, kes Jeesus tegelikult oli (Lk 5:4-11)? Või meenutas hõõguvate süte lõhn talle veelkord lõket ülmepreestri õues? Jeruusalemmas ei olnud Jeesus sõnagi lausunud seal toimunu kohta. Nüüd aga on Peetrus Jeesusega üksi ja Jeesus võtab üles selle seni puutumata olnud teema.

Jeesus teab paremini kui me ise, mis peitub meie südames. Ka meie oleme läbikukkunud - olgu Teda salates või oma usust vaikides siis kui on võimalus tunnistada. Me kõik oleme ühel või teisel puhul oma kõrvad sulgenud siis, kui Ta meiega rääkis. Me kõik oleme olnud sõnakuulmatud. Ja võibolla oleme mälestused nendest sündmustest surunud kuhugi sügavale mälusoppidesse. Võib ka olla, et oleme neist hoopis valusalt teadlikud. Mis ka poleks, on Jeesuse sõnad meile samad, kui olid Peetrusele. Ei ole süüdistust, on vaid üks lihtne küsimus: “Kas sa armastad mind?” (s 15-17).

Jeesus esitab Peetrusele ka kutse saada karjaseks, kes peab hoolt kandma nende eest, kelle pärast Jeesus suri. Jeesuse vastus sellele, kui oleme Ta salanud - on usaldada meid rohkem. Taas panevad selle täiesti teistmoodi kuningriigi väärtused ja põhimõtted meid hämmastuma, ning on hea lubada sellel imetlusel täita oma süda ja päev. Selles rabedas ühiskonnas, kus praegu elame, ei ole eksimise või komistamise puhul mingit garantiid saada teine võimalus. Jumala uues ühiskonnas ei ole läbikukkumine aga iialgi lõplik. Sa saad alati uuesti alustada.

Ja sellele lisandub kutse: järgi mind. Kindlasti pole see lihtne. Järgides haavatud Issandat, tuleb ka meil valmis olla haavadeks, kuid Tema on koos meiega sellel teekonnal. Sa ei pea seda kunagi üksi käima.

 
“Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.” (Ps 139:1) Issand, luba, et ma iial ei haavaks Sinu armastust, mis on mind vabaks teinud!

Selle kommentaari autor: Annabel Robinson