Kas meie mässumeelsus võib takistada Jumalal oma tõotusi täitmast? Rm 8. peatükk lõpeb Jumala võitva armastuse kuulutamisega. Mitte miski ei hoia Teda tagasi meid armastamast. Aga kas pole ka tõsi, et kui sa elad üksnes vastavalt oma patusele loomusele, siis vaatamata Rm 8. peatükile, oled määratud surema (8:13)? Kas võime ise lahti lõigata end Tema armastusest sellega, kui tahtlikult pöörame end Tema vastu?

Paulus teab, et tema kaasjuudid on just sellises olukorras. Nad on temaga “sarnased liha poolest” (s 3) rohkem kui lihtsalt füüsilises tähenduses. Tema süda on mure tõttu puruks rebitud nende pärast ja ta soovib (nagu Mooses palus kõrbes), et Jumal mõistaks nende asemel kohut tema üle. Paulus igatseb, et ta kaasmaalased saaksid kätte kõik õnnistused, mille on toonud Jeesus, tõeline Messias. Kui Paulus salmides 4-5, loetleb vana lepingu õnnistusi, kasutab ta tahtlikult mitmeid mõisteid, mis on juba enne esinenud kirjas roomlastele selleks, et näidata mida kõike usklikud saavad nüüd Jeesuses nautida - olgu nad paganad või juudid. Me oleme lapsendatud lapsed (8:15), välja valitud auhiilguseks (5:2, 8:18), lepingu tõotuste pärijad ja patriarhide lapsed (4:1,16). Jeesus võttis endale juudi ihu (8:3). Jumal ise sai nende seas lihaks. Nemad aga ei pannud seda tähele.

See ei ole ainult kohutav tragöödia asjassepuutuvate inimeste jaoks. See tekitab ka arvamuse, et Jumal on nõrk. Aga kas Jumal tõesti pole siis võimeline eelnevalt antud õnnistuse tõotusi täitma, sest on takistatud uskmatuse poolt? Paulus rõhutab, et see pole päris nii. Tema väide salmis 6 “ei ole nii, nagu Jumala sõna poleks täitunud”, läbib põhijoonena peatükke Rm 9-11. Need kolm peatükki on pühendatud sellele, et tõestada, kuidas Jumal ikkagi oma tõotused täidab. Lõpuks jõuab Paulus dramaatilise väiteni salmis 11:26: “Kogu Iisrael saab päästetud!”