Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 139
Jumal on kõikjal ja teab kõik1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.
2Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
3Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
4Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
5Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
6See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.
7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
8Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
9Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
10siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
11Ja kui ma ütleksin:
„Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
12siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.
13Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
14Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
15Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
16Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
18Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.
19Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad!
Ja et minust taganeksid verevalajad,
20kes sinust räägivad salalikult,
kes silmakirjaks tõstavad häält,
need sinu vaenlased!
21Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand,
ei peaks vihkama,
ja kas ei peaks mulle olema tülkad need,
kes tõusevad sinu vastu?
22Täie vihaga ma vihkan neid,
nad on saanud mu vaenlasteks.
23Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu mõtted!
24Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!
Kujutle maailma, milles inimeste peadesse on integreeritud TV monitorid, mis reaalajas edastavad meie igat mõtet. Vahe sellise maailma ja Facebooki või Twitteri vahel seisneb selles, et me ei omaks mitte mingisugust kontrolli selle üle, mis ekraanile ilmub. Ükskõik mida mõtleksime, ilmuks see kohe ka ekraanile. Mis sa arvad, kas teised suhtuksid sinusse samamoodi, kui nad teaksid su iga mõtet? Jumal tunneb meid just sellisel viisil, täielikult ja üleni (s 1-4), kuni sinnamaani, mis sinu elus järgmiseks juhtub (s 4). Jumala kõikjalolemine tähendab seda, et ta omab ülevaadet meie igast liikumises ajas ja ruumis (s 7-10). Me ei suuda sellest lõpuni aru saada (s 6) ja kui saaksimegi, oleks see üsna hirmutav - mulle meenutab see üht mu vanaema toa seinal olevat salmi: “ Sina Jumal näed mind” (1Ms 16:13). Ei ole mingit peidupaika Jumala eest peitmiseks, ei mingit pimedat nurgatagust, kus inimesed võiksid märkamatult (Jumala teadmata) kurje plaane haududa (s 11,12)
Veelgi enam - Jumala teadmine meie kohta ulatub tagasi isegi meie sünnieelsesse aega (s 15 - seda salmi on sageli kasutatud ka loote väärtuse esiletoomiseks). Jumal omab ülevaadet ka meile veel tundmatust tulevikust (s 16). Mitmed võiksid sellest informatsioonist veeranditki omades kasutada seda meie põrmustamiseks. Taaveti jaoks aga on sellise taseme informeeritus tugevalt kinnitav. Selline tundmine ja vägi valedes kätes võib valla päästa täieliku hävituse, aga Jumala käes on see kindluse ja turvalisuse tagatiseks ning Tema ligiolu on jätkuvaks kaitseks ja rahu tagajaks.
Salmis 19, teeb psalm äkilise pöörde - aga kui sa tunned kõikvõimast, armastavat ja kaitsvat Jumalat, kes valvab su elu üle ning soovib sulle head, kes iial ei hülga, ega jäta sind - mida arvaksid siis kurjusest? Sa vihkaksid seda. Kõik, mis sellist sinu suhet Jumalaga segaks või nõrgestaks, saaks sinu vaenlaseks. Õige vastus siin psalmis kirjeldatud Jumalale on avatus, alandlikkus ning meeleparandus (s 23-24).
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate