Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 30:1-16
Suitsutusaltar1Tee suitsutusaltar suitsutusohvri toomiseks; tee see akaatsiapuust!
2See olgu küünar pikk ja küünar lai, neljanurgeline ja kaks küünart kõrge; selle sarved olgu sellega ühest tükist!
3Karda see puhta kullaga, selle pealis, küljed ümberringi ja sarved; ja tee sellele kuldäär ümber!
4Tee kaks kuldrõngast selle ääre alla kahele poole; tee need kumbagi külge; need olgu asemeiks kangidele, millega seda kantakse!
5Tee kangid akaatsiapuust ja karda need kullaga!
6Pane see tunnistuslaeka ees oleva eesriide ette, kohastikku tunnistuslaeka peal oleva lepituskaanega, kus ma ennast sulle ilmutan!
7Ja Aaron põletagu selle peal healõhnalist suitsutusrohtu; ta põletagu seda igal hommikul, kui ta lampe korraldab!
8Ja kui Aaron õhtul lampe üles seab, siis ta põletagu nõndasamuti; see olgu teie tulevastele põlvedele alaline suitsutusohver Issanda palge ees!
9Ärge ohverdage selle peal võõrast suitsutusrohtu ega põletus- või roaohvrit; selle peale ärge valage ka joogiohvrit!
10Ja kord aastas toimetagu Aaron selle sarvede peal lepitust: põlvest põlve toimetagu ta kord aastas selle lepitust patu-lepitusohvri verega! See on väga püha Issandale.”
Lepitusraha11Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
12„Kui sa arvestad Iisraeli laste päid, neid, kes ära loetakse, siis andku iga mees oma hinge eest lunaraha Issandale, et neid ei tabaks nuhtlus, kui nad ära loetakse!
13Igaüks, kes astub äraloetavate hulka, andku pool seeklit püha seekli järgi, kakskümmend geera seeklis; tõstelõiv Issandale on pool seeklit.
14Igaüks, kes astub äraloetavate hulka, kakskümmend aastat vana ja üle selle, peab andma Issandale tõstelõivu!
15Rikas ärgu andku rohkem ja kehv ärgu andku vähem kui pool seeklit, kui te annate Issandale tõstelõivu lepituseks oma hingede eest!
16Võta Iisraeli lastelt lepitusraha ja kasuta seda kogudusetelgi teenistuseks; see meenutagu Issanda ees Iisraeli lapsi, et saaksite lepitust oma hingedele!”
Peatüki selles osas on kaks teemat. Salmides 1-10 antakse juhised suitsutusohvri altari valmistamiseks ja sellel ohverdamise eeskirjad, salmides 11-16 määratakse lepitusraha rahvaloenduse puhuks.
Suitsutusohvri altari ja sellel ohverdamise kohta on niisama üksikasjalikud juhised kui kõige muugi kohta, mis puudutab kogudusetelki ja selle sisustust, preestreid ja nende teenimist.
Näeme, et Jumal ei tee asju, kuidas juhtub, vaid Tal on kõik täpselt kavandatud. Ka inimene kavandab ja planeerib kõike täpselt, eriti kui on tegemist suurte ja tähtsate ettevõtmistega. Põhjus, miks jumalateenistuses pidi kõik toimuma täpselt nii, nagu on Jumala tahe, on toodud salmis 10: Jumal on püha, ja kõike, mida teeme või ohverdame Jumalale, peame tegema aukartuses püha Jumala ees.
Vana Testamendi ajal ei peetud laste sündide ja suremuse üle sellist arvestust nagu tänapäeval. Inimene omandas “täisväärtuse” täiskasvanuks saades. Sellega kaasnesid täiskasvanu kohustused, näiteks sõjaväeteenistuse kohustus. Selleks “võeti mehed arvele” (s 13), kui kasutada tänapäevast väljendit. Sellest ongi juttu salmides 11-16. Sel puhul tuli tasuda ka “liikmemaks” (s 13-14), mille tähendus tol ajal oli loomulikult usuline ja lepituslik (s 12). Kuna rahvas kuulus põhimõtteliselt Jumalale, võidi inimlikku kirjapanemist mõista ka teatud mõttes Jumala asjadesse sekkumisena, mistõttu vajatigi lepitust. Salm 16 määrab laekunud summade kasutamise otstarbe. Kohustuste täitmine annab inimestele Jumala kaitse ehk “meenutuse” (s 16), täitmatajätmine toob aga karistuse (s 12).
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel