Kas ka Roomas olevad kristlased laulsid Siioni laule, kiites Jumalat psalmidega? Psalm 58 pidi sügavalt puudutama  seda tagakiusatud vähemust uhkes, vallutavas ning üdini paganlikus impeeriumis. Võibolla sobis neile psalmi värvikas keel - kurdid rästikud, kes ei kuule pillimängija viisi, vibulaskjad, kelle noolte lend pidevalt liiga lühikesks jääb, teod, kes loiguks sulavad.

Üle kõige aga julgustas see psalm neid palvetama, et Jumala nimi saaks austatud, et kõik võiksid näha, Jumalat, kes on õiglane ja väeline, et kohus saab mõistetud kõikide kurjade üle ning õiglaste nimi puhastatud. Pole teada, kas Taavet ise (vaenlastest ümbritsetuna) laulis seda laul, või laulsid seda Iisraeli rahva liikmed kui assüüralsed seisid linnavärvate ees; või laulsid seda ka Paabelisse pagendatud vangid -igal juhul väljendab see igatsust Jumala järgi ning selle järgi, et Jumal toimiks, ilmutades oma käsivarre võimsust.

Jah, me peaksime tõesti armastama oma vaenlasi, palvetama nende eest, kes meid taga kiusavad, hoolitsema nende eest, kes meile ei meeldi - just nii nagu Jeesus õpetas. Aga see kõik ei tähenda samas, et meil tuleks tolereerida ebaõiglust või heaks kiita tahtlikku kurjust. Roomas elavad kristlastest orjad ei saanud oma olukorda muuta, ning nii Peetrus kui Paulus mõlemad julgustasid neid oma isandaid hästi teenima ja vastu pidama oma kannatustes - meeles pidades mida nende Issand ja Päästja on kannatanud nende eest.

 Samas on orjapidamine ebaõige ja Jumala seaduse vastane, ning kus iganes võimalik peaksid kristlased olema igasuguse ebaõigluse ning julmuse vastu peetava võitluse esirinnas. Ühel päeval saab kõik uueks, kogu patt ja kurjus saab hävitatud - meenutab meile 9.salm. Jah, õigeksmõistmine tuleb, ning õiglus saab teostatud kõikide nähes. Ja loomulikult ilmutab Jumal oma käsivarre võimsust, peatades kurjad valitsejad nende teedel, päästes oma rahva hädaohust ning tühistades kurja kavatsused - ometi mitte iga kord, ning mitte tingimata nüüd kohe. Meid on kutsutud Teda usaldama ning palvetama.