Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 32:1-14
Kuldvasikas1Kui rahvas nägi, et Mooses viivitas mäelt tulekuga, siis rahvas kogunes Aaroni ümber ja ütles temale: „Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!”
2Siis Aaron ütles neile: „Rebige ära kuldrõngad, mis on kõrvus teie naistel, poegadel ja tütardel, ja tooge need mulle!”
3Ja kogu rahvas rebis ära kuldrõngad, mis neil kõrvus olid, ja tõi need Aaronile.
4Tema võttis need vastu nende käest, töötles lõikeriistaga ja valmistas valatud vasika. Siis nad ütlesid: „See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!”
5Kui Aaron seda nägi, siis ta ehitas selle ette altari; ja Aaron hüüdis ning ütles: „Homme on Issanda püha!”
6Järgmisel päeval tõusid nad vara ning ohverdasid põletusohvreid ja tõid tänuohvreid; ja rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.
7Siis Issand rääkis Moosesega: „Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti!
8Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja.”
9Ja Issand ütles Moosesele: „Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas.
10Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada! Aga sind ma teen suureks rahvaks.”
11Mooses aga anus Issanda, oma Jumala ees ja ütles: „Issand, miks süttib su viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja oma suure võimsuse ja vägeva käega?
12Miks peaksid egiptlased rääkima ja ütlema: Kurja kavatsusega viis ta nad välja, et neid mägedes tappa ja maa pealt hävitada. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale!
13Meenuta oma sulaseid Aabrahami, Iisakit ja Iisraeli, kellele sa oled iseenese juures vandunud ja öelnud: Ma teen teie soo nõnda paljuks nagu tähti taevas; ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, annan ma teie soole ja nad pärivad selle igaveseks.”
14Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale.
See lõik näitab, kui kergesti võib inimloomus unustada Jumala ja Tema sõna. Veidi üle kuu aja tagasi oli kogu rahvas näinud ja kuulnud Jumala pühaduse ja vägevuse ilmumist Siinai mäel. Vaata tagasi 24:3-8, kuidas Mooses esitas rahvale kõik, mis ta Jumalalt oli kuulnud, ja pane tähele, kuidas vastas sellele rahvas.
Nüüd oli Mooses olnud mäel juba nelikümmend päeva ja rahvas muutus rahutuks. Inimloomus oma rikutud olemuses tahaks aina näha, kuulda, maitsta, kuid ei taha usaldada ega oodata. Aaron valmistas Egiptuse peajumala Apise kuju järgi kuldvasika (vt Jos 24:14). Väärib märkimist, et kuld selleks saadi rahvalt, ja hiljem telgi varustuse jaoks vajaliku kulla annetas samuti rahvas. Kellele või millele ohverdame oma elu, tervise, võimed? On see kuldvasikas või Jumala telk? Kas oleks sobinud kuldvasika juures naiivselt öelda: aga me ju soovisime parimat?!
Jumal ei salli pattu, eriti aga sõnakuulmatust ja truudusetust. Ei ole võimalik kokku segada valgust ja pimedust, pühadust ja rüvedust. Jumal ei luba seda. Kuid samas on Ta halastaja ja pikaldane vihastama (vt Ps 103:8-10). Ta otsekui oleks oodanud eestkostet kellegi poolt. Seda tegi nüüd Mooses.
Moosese eestpalve kolm olulist teemat:
- ta nimetas rahvast Jumala rahvaks. Seda see ka oli;
- ta meenutas, kuidas vaenlased võiksid tunda heameelt ja parastada rahva hukku;
- ta meenutas tõotusi, mis Jumal oli andnud esiisadele selle rahva suhtes.
Eestkoste leevendas Jumala otsuse, rahvas pääses hukust. Halastus võidutses kohtu üle.
Kuid karistus pidi siiski tulema. Jumal ei lase ennast pilgata.
Selle kommentaari autor: APÜ