Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 7:54-8:3
Stefanose surmamine54Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid.
55Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel
56ja ütles: „Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.”
57Selle peale nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu kinni hoides sööstsid nagu üks mees tema kallale
58ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad maha ühe noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks,
59ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: „Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!”
60Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära pane seda neile patuks!” Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.
Jeruusalemma kogudust kiusatakse taga1Saulus oli samuti tema hukkamise poolt. Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad.
2Aga mõned vagad mehed matsid Stefanose maha ja tegid suure leinatalituse tema pärast.
3Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi.
Stefanose poolt esitatud väljakutse otse valitsejatele ajas viimased küll raevu (s 51-53), aga see mida nad jumalapilkamiseks pidasid ning mille eest oma kõrvu katma hakkasid (s 55-57) oli Stefanose nägemus ülendatud Kristusest taevas. On tõenäoline, et neile, kes kuulsid Stefanose palvet andestada oma hukkajaile (s 60), meenus vaid mõni kuu tagasi Jeesuse poolt palutud samalaadne palve ristil (Lk 23:24). Stefanose märtrisurm oli suure tagakiusu algus, mis paiskas pühad üle kogu maa, jättes Jeruusalemma vaid apostlid.
Kirikuajaloos on olnud mitmeid aegu, mil usklikel on tulnud otsustada kas jääda ning valmis olla kõigeks, mida nende tagakiusajad neile teevad, või põgeneda kuhugi turvalisemasse kohta, ning jätkata seal rahus jumalateenimist. Prantsusmaalt 17.sajandil põgenenud hugenotid, palverändurite Isad, kes põgenesid Inglismaalt ja Madalamaadest - on vast kuulsaimad näited kristlastest, kes otsustasid lahkuda. Kahjuks on seesama küsimus tuhandetele üle maailma väga aktuaalne ka täna.
Jätkuvalt tühjendatakse meie silme ees kristliku koguduse sünnikohti usklikest. Ja ühelgi, kel puudub isiklik kogemus sellise väljakutsega liituvast jõuduröövivast traumast, pole õigust nimetada õigeks või valeks mistahes sellises olukorras tehtud otsust. Ainus mida teha saame ja ka peaksime on palvetada kõikide märtrite eest ning toetada neid igal meile võimalikul viisil.
Pane tähele, et sel ajal kui apostlid suunasid pealinnast sündmuste käiku, pillutati teised “evangeeliumi seemnetena” kõikjale, kus nad pelgupaika leidsid. Filippus, üks Stefanose kaas diakone (Ap 6:5), jätkas oma viljakat kuulutustööd ning imesid ja tunnustähti (Ap 8:4-8). Ning tagakiusajate plaan läks järjest rohkem luhta.
Selle kommentaari autor: Emmanuel Oladipo