Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 11:1-18
Peetrus õigustab paganate ristimist1Aga apostlid ja vennad, kes elasid mööda Juudamaad laiali, said kuulda, et ka paganad olid Jumala sõna vastu võtnud.
2Kui nüüd Peetrus tuli üles Jeruusalemma, riidlesid ümberlõigatud temaga:
3„Sina oled astunud sisse ümberlõikamata meeste juurde ja söönud koos nendega!”
4Siis Peetrus hakkas rääkima ja seletas neile järgemööda kõik:
5„Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin nagu endast ära olles nägemuse: üks anum, mida lasti nelja nurka pidi taevast maa peale, laskus nagu suur lina ja tuli otse minu ette.
6Ja kui ma seda ainiti vaatasin, nägin ma ilmamaa neljajalgseid ja metsloomi ja roomajaid ja taeva linde.
7Aga ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!”
8Aga mina ütlesin: „Ei ilmaski, Issand, sest minu suust ei ole veel kunagi sisse läinud midagi keelatut ega rüvedat!”
9Hääl taevast ütles aga teist korda: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!”
10See sündis kolm korda, ja kõik tõmmati jälle üles taevasse.
11Ja ennäe, otsekohe seisis koja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid läkitatud Kaisareast minu juurde.
12Aga Vaim ütles mulle, et ma läheksin nendega kaasa ilma kõhklemata. Minuga tulid koos ka need kuus venda ja me läksime selle mehe majja.
13Ja tema jutustas meile, kuidas ta oli näinud inglit oma majas seismas ja ütlemas: „Läkita mehi Joppesse ja kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus.
14Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kogu su pere saate päästetud.”
15Kui ma siis hakkasin rääkima, langes Püha Vaim nende peale nii nagu meiegi peale alguses.
16Siis tuli mulle meelde Issanda sõna, kuidas ta ütles: „Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga.”
17Kui nüüd Jumal on andnud neile samasuguse anni kui meilegi, kes me usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes olen siis mina, et ma oleksin võinud Jumalat keelata?”
18Seda kuuldes nad rahunesid ja andsid Jumalale au, üteldes: „Siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks.”
Esimeses salmis öeldakse, et apostlid ning vennad Juudamaal kuulsid, et paganad olid “Jumala sõna vastu võtnud”. Me ei märka jälgegi rõõmupeost; lihtsalt edastatakse ning võetakse teadmiseks fakte ning sellega koos tekib ärevus ühe misjonäri alarmeerivast praktikast ning vajadus kogu liikumine üle vaadata koguduse korrektsuse seisukohast.
Taoline masendav reaktsioon Peetruse erakordse tegevuse peale, kultuure ületavas misjoniväljakutses, on vägagi tõene ka teiste misjonäride kogemuses. Läbi kristliku ajaloo on juba olemasoleva traditsiooni kaitsjad, kes iial ei ole väljunud enda monokultuursest kirikust, näinud hävingut pelgas mõtteski, et Kristust on ehk võimalik paganlikus maailmas järgida ka mingites uutes vormides. Motiveerituina murest teoloogilise tõe säilitamise ning eetilise puhtuse pärast, on nad valmis riskima langemisega käsumeelsusesse ning pimedusse armu võidutsemise suhtes maailmas. Taoline olukord on vägagi aktuaalne näiteks ka kaasajal, kus paljude jaoks on kirjeldusted mõnest uuest tekkivast kirikust ( nt “emerging church”) samaväärsed “Korneeliuse koja koosolekutega“.
Tuleks tähele panna Peetruse eeskujulikku reaktsiooni vastuseks tema tegude kritiseerijatele. Kui ortodoksia valvurite oht on langeda steriilsesse käsumeelsusesse, siis eesminejad ning uuendajad suhtuvad mõnikord hoolimatu muretusega osaduse ülalhoidmisesse kogudustega, kes on neid välja läkitanud. Peetrus jutustab oma kriitikutele “terve loo” (s 4). Ta jääb ausaks kirjeldades oma vastumeelsust murda harjumuspärast, päritud käitumismudelit, kuid tema kaitsekõne kulminatsiooniks on väide, et igasugune teine käitumisviis antud olukorras oleks olnud “Jumala tee takistamine” (s 17).
See väide tundus olevat otsustava kaaluga, ning on jäänud läbi aegade misjonäridele apologeetiliseks vahendiks edasiliikumisel julgustnõudvates arengutes.
Selle kommentaari autor: David Smith