Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 11:19-30
Antiookiasse tekib kogudus19Need, kes olid Stefanose pärast tekkinud viletsuses hajutatud, käisid mööda maad Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani, rääkides sõna ainuüksi juutidele.
20Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest.
21Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma hakates pöördusid Issanda poole.
22Aga jutt nendest kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.
23Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja julgustas kõiki jääma kindlameelselt Issanda omaks.
24Sest ta oli hea mees, täis Püha Vaimu ja usku. Ja palju rahvast lisati Issanda omade hulka.
25Siis läks Barnabas Tarsosesse Saulust otsima,
26ja kui ta leidis tema, tõi ta tema Antiookiasse. Ning nad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suurt hulka rahvast. Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks.
27Noil päevil tuli prohveteid Jeruusalemmast Antiookiasse.
28Üks neist, Agabos nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg on tulemas kogu riigis. Nõnda ka sündis keiser Klaudiuse ajal.
29Aga iga jünger otsustas saata Juudamaal elavatele vendadele abi, nii kuidas kellegi käekäik lubas.
30Seda nad tegidki, läkitades annid Barnabase ja Sauluse kaudu vanematele.
Järgmiseks toob apostel Luukas näite neist anonüümsetest apostlitest, kes “kes olid tagakiusamisel hajutatud.... käisid mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi” kuhu iganes läksid (Ap 8:4). Selle loo inimesed jõudsid Antiookiasse, suuruselt kolmandasse linna Rooma impeeriumis, milles oli ligi pool miljonit elnaikku.
Kontrast Anitookia ja Jeruusalemma vahel ei saanud enam suurem olla - tegu oli kosmopoliitse keskusega, kus erineva etnilise ning religioosse taustaga inimgrupid segunesid ning mõjutasid üksteist. Ja selles kontekstis, tulevad mõned nimetud Jeesuse järgijad jagama oma usku paganatega. Võrreldes Peetruse olukorraga, ei olnud neil Küproselt ning Küreenest tulnud evangelistidel mingit ahistavat võitlust enne Jeesuse kuulutamist paganatele, vaid taolises kontekstis tundus see kõige loomulikuma asjana üldse.
Ometi vallandas see lihtne tunnistamise tegu revolutsiooni alguse. Sõnum Kristusest kõlas kui hea uudise vaevatud paganatele ja paljud uskusid (s 21). Liikumine kasvas ning sai esimest korda tuntuks nime all “Kristlased” (s 26). Meile ei räägita, kas selle nimetuse võtsid kasutusele jüngrid või anti see neile teiste poolt, kuid see identifitseeris nad õigesti inimestena, kes pidasid Kristust ülimaks (ning mitte keisrit või Zeusi). Rajanud sellise aluse, muutus Antiookias olev kogudus uueks dünaamiliseks keskuseks, millest läksid välja kuulutajad üle terve antiikaja maailma.
Oleme näinud Pauluse ja Peetruse taoliste juhtide tähtsust varakiriku misjonitöös, ometi tõstab tänane peatükk esile üliolulist rolli mida kannab see “tavaliste inimeste” armee, kes lihtsalt ei saa jätta rääkimata Jeesusest. Ning siin on Barnabaste ja Sauluste roll astuda selliste inimeste kõrvale, aidates neil taolistes paganlikes linnades kristlastena püsima jääda ning kuulutustööd jätkata.
Selle kommentaari autor: David Smith