Pauluse lähenemine eetikale polnud kunagi "tehke seda, sest mina ütlen nii" vaid pigem alati "tehke nii seetõttu, mida Jeesus on korda saatnud läbi oma ristisurma ja ülestõusmise". On tähelepanuväärne, et Paulus ei tõsta siin esile kõrgeid moraalinorme, millele Jeesus oma eluga  ka eeskujuks oli,vaid tema põhitählepanu on hoopis päästel, mille Jeesus oma ristisurma läbi läbi võimalikuks tegi (s. 11, 14). 

Kahtlemata oli  Jeesus, ja on jätkuvalt, eeskuju keda järgida, kuid rõhuasetus mille Paulus siin annab, tõstab esile selle, et nüüdsest, kui oleme usaldanud Kristust, on meie eludel täiesti teine alus. "Ma olen ühes Kristusega risti löödud" kirjutab Paulus teises kohas (Gl 2:19). Elu alus ise on nüüdsest muutunud.  Ja sellepärast ei peaks kreetalased valima lihtsalt moraalset eluviisi nö 'tänutäheks' Jeesusele tema tehtud töö eest, vaid peale sellist transformatsiooni on neil võimalus valida täiesti teine vaade ja alus elule.

Selline vaade viib inimese palju sügavamale pinnapealsetest suhtumisest keskendudes inimsüdame tegelikele motiividele. See osutab näiteks, et lihtsalt oma kultuuri standardite järgi elamine - ükskõik kui kõrged standardid need ka poleks - ei saa iial olla piisav. Kreetalased olid küll kurikuulsad hoopis oma madalate moraalistandardite poolest, kuid Rooma kodanikud üldiselt pidasid auasjaks järgida kõrgeid eetilisi väärtusi. 

Kristus kutsub meid aga hoopis millekski muuks, palju enamaks! Tema surm meie pattude eest, teeb meile võimalikuks eluviisi, mis lähtub Tema armastuse väest, mida iseloomustab armastausest jõudstatud kuulekus, ning mis on ainus kohane vastus Tema ohvrile.  Ta ise viib meis täide täieliku muutumise, tehes meist viimselt need, kes peegeldavad Tema loomust.  Paulus   osutab sellele s. 14, öeldes - et Kristus "puhastab meid endale pärisrahvaks". Meie ise ei teeni , ei saa iial välja teenida oma lunastust, vaid elame toetudes ristile ning oodates esimesi märke uuest koidikust, "õndsast lootusest" (s. 13).