Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 3:1-7
Kristlaste kohustustest maailmas1Tuleta neile meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja võimukandjaile, oleksid kuulekad, valmis igale heale teole,
2kedagi ei teotaks, oleksid rahupüüdlikud, leebed, osutades kõigi inimeste vastu igapidi tasadust.
3Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist.
4Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus,
5siis ta päästis meid - mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.
6Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi,
7et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.
Ta lamas oma haiglavoodis, suremas. Ta oli rääkinud mulle oma täielikust kindlusest tulevikule, mis teda ees on ootamas - elu Kristuses ja aus. Järsku vaatas ta oma padjalt mind ärevil silmadega, kartes, et olin äkki valesti aru saanud ja et see on hoopis ülbus. "See on kõik ainult armu tõttu, et sa teaksid." See oli nii imeline meenutus mulle sellest, et ka kõige vanem, kogenum, austusväärsem kristlane on juurdunud täpselt samadele alustele nagu kõige värskem pöördunu.
Tänane kirjakoht kannab sama mõtet. Selles pole midagi ülelolevat selles, mida kirja autor ütleb. "Meiegi ju olime kord…" (s. 3), "kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus.." (s. 4), "siis Ta päästis meid - mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda" (s. 5), "et meie, Tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks…" (s. 7)
Milline uskumatu kindlus meil kristlastena võib olla, kui me vaatame Jumala heldekäelisuse ja mitte omaenda väärilisuse peale!
Vältimaks seda, et Pauluse kommentaarid kreetalaste kultuuri suhtes ei tunduks kuidagi üleolevad, näitab Paulus, et evangeelium on kõikide võrdsustaja selles osas - keegi ei suuda midagi Jumala käest oma tegudega välja teenida. Ning Paulus liidab ka ennast selle langenud inimkäitumise viljelejate hulka ("meiegi olime arutud.." s.3).
Nagu Kreetal, nii ka tänapäeval, on enamus nii-nimetatud "vabadusest" tegelikult enesenautlemise orjamine ning selline käitumisviis õõnestab selgelt ühiskonda ("elades kurjuses ja kadeduses…" s.3).
Üheainsa väikese sõnaga alustab Paulus Jumala erakordse sekkumise kirjeldamist: "Kui aga…Jumal" (s.4). Jumal annab heldelt, mitte vastavalt sellele, mida me vääärt oleme. Samamoodi pole ka päästmine lihtsalt hädavajalik põgenemine kohtumõistmise eest - meid mitte ainult ei "pesta patust puhtaks", vaid ka uus Vaim valatakse meie sisse välja.
Ja see on see, miks Paulus ootab moraalset muutust. Jumal on küllaldaselt selle jaoks kõik valmis pannud ja ülisuure hinnaga. Petetutest ja sõnakuulmatutest orjadest saavad Jumala pärijad - kõik (ja ainult!) läbi armu. Kogudus Kreetal on noor ja ebaküps, kuid kui evangeelium nendeni päriselt jõuab, siis vaata ainult, kuhu nad jõuda võivad!
Selle kommentaari autor: APÜ