"Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind" (Ps 23:4).

Kujutle end meeleheitlikult uitamas mööda rahvarohkeid tänavaid piirkonnas, kuhu sa kunagi kuulusid, kuid kus nüüd tunned ennast nagu võõras. Mitte keegi ei taha sind tunda, keegi ei hooli võõrandumisest mida tunned. Kõikjal ümberringi pulseerib elude anonüümne aktiivsus - elu enda aktiivsus - aga sinust läheb see täiesti mööda. Äkitselt kõnetab sind tuttav hääl; sa keerad ringi, et näha sõbralikku nägu ja korraga ei tunne sa ennast enam nii üksi. 

Umbes samalaadne pidi olema pimeda mehe kogemus, kelle Jeesus tervendas. Olla sünagoogist välja visatud Jeesusele lojaalseks jäämise pärast (Jh 9:34) tähendas tema jaoks ka kogukonnast välja heitmist. Ometi võtab Jeesus vaevaks ta üles otsida (s 35) ja tervitades vastu võtta uude kogukonda - jüngrite kogukonda, kes tunnistas Jeesust kui Messiat ja Issandat (s 36 - 38). Nimetus "Inimese Poeg" (s 35) on viide isikule Taanieli raamatus (Tn 7:13) - isikule, keda Jeesuse päevil valdavalt samastati Messiaga. Et nägijaks saanud mees on Jeesuse juba tunnistanud prohvetiks (Jh 9:17) ja Jumala saadikuks (Jh 9:33) võtab ta nüüd vabatahtlikult vastu täieliku ilmutuse tunnistades, et Jeesus pole keegi muu kui Messias (s 38). Mees, keda meile alguses tutvustati kui tervekssaanut, suudab nüüd näha ja mõista ka selles evangeeliumis kirja pandud suuri tõdesid (Jh 20:31); nüüd on ta lugejatele eeskuju, keda järgida. 

Variserid on ebaõiglaselt kohut mõistnud mõlema - mehe ja Jeesuse üle; nüüd aga keerab Jeesus need kohtumõistmised tagasi ja mõistab hukka ebaõiglased kohtunikud, kuulutades nood pimedateks (s 41), esitledes aga seeläbi ennast, kui Jumala poolt määratud ja õiglast kohtunikku (s 39). Järele jääb Jeesuse eemaletõukamine süüdistajate poolt, mis avab inimeste silmad nägema taolise väite täielikku valelikkust ning on ühtlasi lugejatele hoiatuseks iga hinna eest hoiduda tegemast samasugust viga.