Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 3:1-17
Tänuohvrid1Ja kui kellegi ohvriand on tänuohver ja ta toob selle veistest, siis olgu see veatu isane või emane loom, kelle ta viib Issanda palge ette!
2Ta pangu oma käsi oma ohvrianni pea peale ja tapku see kogudusetelgi ukse ees; ja Aaroni pojad, preestrid, piserdagu verd altarile ümberringi!
3Tänuohvrist ta toogu Issandale tuleohvriks sisikonda kattev rasv, kõik rasv, mis on sisikonna küljes,
4mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis ta eraldagu neerude juurest!
5Ja Aaroni pojad süüdaku see altaril põlema põletusohvri peal, mis on puude peal tules, kui healõhnaline tuleohver Issandale!
6Aga kui tema ohvriand on lammastest või kitsedest, tänuohvriks Issandale, siis olgu see veatu isane või emane loom, kelle ta toob!
7Kui see on lambatall, kelle ta toob oma ohvrianniks, siis ta toogu see Issanda ette,
8pangu oma käsi ohvrianni pea peale ja tapku see kogudusetelgi ees; ja Aaroni pojad piserdagu selle verd altarile ümberringi!
9Ja ta toogu tänuohvrist Issandale tuleohvriks selle rasv, kogu rasvane saba, ta peab selle eraldama sabaluu juurest, ja sisikonna katterasv, kõik rasv, mis on sisikonna küljes,
10mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis ta eraldagu neerude juurest!
11Ja preester süüdaku see altaril põlema kui tuleohvri roog Issandale!
12Ja kui tema ohvrianniks on kits, siis ta toogu see Issanda ette,
13pangu oma käsi selle pea peale ja tapku see kogudusetelgi ees; ja Aaroni pojad piserdagu selle verd altarile ümberringi!
14Ja ta toogu sellest oma ohvriannina Issandale tuleohvriks sisikonda kattev rasv, kõik rasv, mis on sisikonna küljes,
15mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis ta eraldagu neerude juurest!
16Ja preester süüdaku see altaril põlema kui healõhnaline tuleohvri roog; kõik rasv kuulub Issandale!
17See olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks kõigis teie asupaigus: te ei tohi süüa mitte mingisugust rasva ja verd!”
See osaduse ja ühtsuse ohver oli oma sisult tänuohver. (Ka eesti k Piiblis on see pealkirjastatud tänuohvrina). Samas oli see ka sõprussöömaaeg ohverdaja ja tema sõpradega koos Jumala ees. Veel kasutati seda ohvrit enda tõotuste täitmise raames.
Otsesemalt tõlkides tuleks rääkida ka nt rahuohvrist, heaolu ohvrist või ka osaduse ohvrist - täpne nimi ei ole teada. Alussõnaks on siin šalem, kust tuleneb ka šalom, mis tähedab olla terviklik, täielik, lepitatud; heaolu ja rahu.
Inimesel võisid ohvri toomiseks olla isiklikud põhjused. Need loetletakse üles 3Ms 7:11-18 ja nende hulka kuuluvad nt:
* tänulikkuse väljendamise soov,
* tõotuse või vande täitmine
* või lihtsalt vabatahtlik soov tuua ohver
Avalike põhjuste hulgas oli:
* lepingu uuendamise soov;
* kuninga ametisse määramine;
* templi pühitsemine.
Ohverdamise aluseks oli arusaamine, et vaid Jumal võis inimese elule, saavutustele, annile, perele, lisada selle puuduva õnnistava osa, mis tegi kõik täiuslikuks ja terviklikus. Üksi inimese pingutusest, ei piisanud. Selles usus ja ootuses tuli ohverdaja Jumala kui terviklikuks tegija ja parandaja ette.
Tavaliselt pidi ohvriloom olema isane, tänuohvri loom aga võis olla ka veatu ja puhas emasloom. Tänu ja osaduse ohver meenutab oma sisule põletusohvrit. Ainuke vahe oli selles, et põletusohvri puhul põletati kogu loom tervikuna, osadusohvri puhul aga vaid valitud osa sellest ja ülejäänud osa sellest sõi ohverdaja, kes sel viisil kinnitas oma osadust Jumalaga.
Jumalale kuuluvad rasvased osad põletati alatril, põletusohvri peal ning neid ei tohtinud inimene süüa. Veri oli see, mis ühendas Jumala ja inimese ja seepärast ei tohtinud inimene seda süüa. Inimese osaks oli ohvriks toodud looma liha, mida ohvrisöömaajal söödi selleks määratud pühas paigas. Sellel söömaajal võisid osaleda ka ohverdaja pereliikmed - kellede hulka võisid kuuluda isegi orja ja orjatarid, külalistena kutsutud lesed ning orvud ning isegi võõrad ja leviidid. (vt ka 5Ms 16:10-11). See oli teadlik kokkutulemine, mille eesmärgiks oli ka ühtsuse ja kokkukuulumise tunde tugevdamine. Selle keskmes peale ohverdamisriituste teostamise, oli ühine pidulik söömaaeg Jumala ees.
Tänuohver, kuigi vabatahtlik on väga oluline! Ps 50:14 ütleb: “Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!”. Jumal ootab tänuohvrit ka praegu, ning seda palju rohkem kui Ta ootas Vanas Testamendis loomohvreid. Osaduseohver teostub tänapäeval, Uue Testamendi ajal koguduse keskel Issanda lauas (armulauas).
Selle kommentaari autor: APÜ