Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 2:1-16
Roaohvrid1Kui keegi tahab tuua Issandale roaohvrianni, siis olgu ta ohvriand peenest jahust; ta valagu selle peale õli ja pangu peale viirukit
2ning viigu see preestritele, Aaroni poegadele; ja preester võtku sellest peotäis, peenest jahust ja õlist, ja kõik viiruk, ja preester süüdaku see altaril põlema kui meenutusohver, kui healõhnaline tuleohver Issandale!
3Ja mis roaohvrist üle jääb, olgu Aaroni ja ta poegade jagu kui väga püha osa Issanda tuleohvritest!
4Aga kui sa tahad tuua roaohvrianni ahjus küpsetatust, siis olgu need peenest jahust, õliga segatud hapnemata koogid või õliga võitud hapnemata kakukesed!
5Ja kui su ohvrianniks on roaohver, mis valmistatakse pannil, siis olgu see õliga segatud peenest jahust, hapnemata:
6murra see palukesteks ja vala õliga üle: see on roaohver!
7Ja kui su ohvrianniks on katlas keedetud roaohver, siis olgu see peenest jahust, õliga valmistatud!
8Roaohver, mis neist aineist on valmistatud, vii Issandale: see antagu preestri kätte ja tema viigu see altarile.
9Ja preester võtku roaohvrist ära meenutusohvri osa ning süüdaku altaril põlema kui healõhnaline tuleohver Issandale!
10Ja mis roaohvrist üle jääb, olgu Aaroni ja ta poegade jagu kui väga püha osa Issanda tuleohvritest!
11Ühtegi roaohvrit, mille toote Issandale, ärge valmistage hapnenust, sest haputaignat ja mett ei tohi te iialgi süüdata põlema Issandale tuleohvriks!
12Esimese saagi ohvrianniks võite neid küll tuua Issandale, aga altaril ei tohi neid ohverdada magusaks lõhnaks.
13Ja kõik oma roaohvriannid soola soolaga, ärgu puudugu su roaohvrites su Jumala osadusesool; ohverda soola kõigis oma ohvriandides!
14Aga kui sa tood Issandale roaohvri uudseviljast, siis too oma uudsevilja roaohvrina värskeid teri tulel kuivatatud viljapeadest!
15Vala selle peale õli ja pane viirukit; see on roaohver!
16Ja preester süüdaku põlema meenutusohvri osa teradest ja õlist koos kogu viirukiga; see on tuleohver Issandale!
3Ms raamatus on üks suur ja keskne teema, mille ümber keerleb kõik muu: “Olge pühad, sest mina olen püha”. See on Jumala kutse inimesele ja lähtub Jumala armust ja päästest inimesele. See ei ole Jumala hoiatav sõrmeviibutus, vaid pigem pidev meenutus loodud suhtest: et Jumal oli toonud oma rahva välja rõhumise alt (Egiptuses) ning astunud nendega lepingusse, et neid õnnistada.
VT päevil toimus pühitsemine ohvrite toomise läbi, mille korra ja määrused Jumal ise sisse seadis. Ohver on and, kingitus- mida antakse vabatahtlikult, aga mis läheb ohvri toojale midagi maksma. Ohvri toomine meenutas inimesele, et ta vajab Jumalat - et vaid Jumal saab ja tahab pühitseda /pühaks (terviklikuks) teha erinevad alad tema elus;
Teisalt oli see ka inimese tänuand, juba kogetud Jumala armu ja õnnistuse tõukel. Osad ohvrid olid kohustuslikud ja regulaarsed, teised vabatahtlikud.
Roaohver valmistati taimedest, õlis ja teistest maa andidest. Mõnes mõttes oli see otsekui maks, milla andmise läbi tunnustati Issand maapinna omanikuks ja taimede kasvu tagajaks. Enamasti toodi roaohver koos teiste ohvritega, kõige rohkem koos põletusohvriga. Osa roaohvrist eraldati ning põletati eraldi altaril.
Koguduse telk jagunes kaheks osaks: pühaks ja kõige pühamaks paigaks. Samamoodi jagunesid ohvrid - pühad ja kõige pühamad ohvrid. Pühadest ohvritest ülejäänut tohtisid süüa tavaliste preestrite perekonnad, kui nad olid puhtad. Kõige pühamat tohtisid süüa vaid Aaron ja tema pojad kogudustelgi eesõues. Preestrite osasaamine ohvrist määratleti erinevail aegadel erinevalt, aga alati väga täpselt; see oli üks osa preestrite ja leeviitide palgast.
Sool andis ohvrile maitse ja säilivuse, kuid idamaades oli see ka püsisõpruse märgiks. Leiva ja soola söömise läbi sõlmiti rahu- ja sõprusliidud toitu nautides. Jumala lepingu “soolaks” ja aluseks oli Issanda ja Iisraeli vaheline püsiv liit.
Pärm ja mesi tekitasid aga käärimisprotsessi ja sellepärast ei tohtinud neid kasutada altarile toodavates roaohvrites. Kui ohvris oli siiski kasutatud hapendatud leiba, siis ei tohtinud seda panna altarile, vaid see asetati osa hulka, mis läks preestritele toiduks.
Roaohvri tänapäevane variant on komme anda midagi ära sulle kuuluvast kellegi teise heaks. Kõikjal maailmas on inimesi ja inimgruppe, kes kannatavad on surmavat nälga. Ja kui ei saa aidata neid, kes on kaugel, on piisavalt võimalusi teha seda omas riigis või koduümbruses.
Selle kommentaari autor: APÜ