Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 69:1-16
Ahastushüüd Jumala poole1Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Taaveti laul.
2Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
4Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
5Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
6Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
7Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
9Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
10Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
11Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
12Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
13Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
14Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
15Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
Kui mõtleme Taavetile, siis mis meenub kõigepealt? Tema lahingujulgus, juhtimisoskused, läbikukkumised või poeesia? Tema psalmides näeme väga erinevat meest sellest, kes Koljatile vastu läks. Ja võibolla sellist meest nägi ka Jonatan: too populaarne kangelane ei olnud üksnes võitleja, vaid mees, kelle julgus Jumala nimesse uskumises, voolas alati värskest sisemisest allikast.
See usaldus, palju väärtuslikum kõvast kestast või oskusest probleeme maha raputada, oli tekkinud juba tema varases nooruses, mägedes lambaid karjatades ja kaitstes. Ka hilisem haavatavuse periood, mil Taavetil tuli elu eest põgeneda ja koobastes varjuda - kasvatas temas usaldust Hea Karjase vastu. Tänane psalm on üks esimesi paljudest, mis on kirja pandud ahastusehüüuna mehelt, kes on vaenlastest ümber piiratud. Peale 22.psalmi, pole ühtki teist psalmi Uues Testamendis rohkem tsiteeritud, ning selle psalmi mitmeid salme (10; 22) oleme kuulnud ka Jeesuse suust.
Taaveti valukarje näitab meile, kui oluline on välja valada oma süda Jumala ees, kes kuuleb. Jumalat ei šokeeri meie ahastuse sügavus, isegi meie kättemaksusoov mitte. Ning kui paneme oma ahastuse sõnadesse, tekib selgus selles, kuidas edasi minna, tulevad meelde tõotused, mida Jumal on enne andnud ja olukorrad, kus Ta meid aidanud on.
Samamoodi annab Taaveti äärmuslik ahastuseväljendus avasalmides (1-4) ruumi vastutuse võtmisele, isegi ülestunnistamisele (s 6) enne, kui suubub järgmisesse valuhüüdu. Just sellisel viisil toimib palve - kinnitades meile, et me pole üksi ning, et Jumal kuuleb ja mõistab meid. See tõstab meid üles “põhjatust mudast” (s 3). Seejärel aga suudame juba tõsta oma pilgu vaenlaselt Jumala päästetööle (s 23-30) tänades Teda saabuva pääste eest.
Selle kommentaari autor: APÜ