Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Elu kõikidele

Teisipäev, 7. Mai 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15:20-34

Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest
20Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
21Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
22sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
23Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
24ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
25Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.
26Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
27Sest „Jumal on kõik alistanud tema jalge alla”. Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas.
28Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.
29Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?
30Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
31Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
32Kui ma võitlesin metsalistega Efesoses inimese kombel - mis kasu ma sellest sain? Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii”!
33Ärge eksige!„Halb seltskond rikub head kombed.”
34Saage täiesti kaineks ja ärge tehke pattu! Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.

Tuleta meelde, et Jumal on ristilöödud ja ülestõusnud Jeesuse läbi teinud sulle võimalikuks kohtuda Temaga; ning valmistu kuulma Tema häält.

Tänases kirjakohas viidatakse mitmel korral Korintoses valitsevale kultuurilisele ja usulisele kontekstile, mis  pani mitmeid sealseid värskelt usuletulnuid kahtlema mitte ainult Jeesuse ülestõusmises, vaid ka ülestõusmises võimalikkuses üldse.  Paulus tsiteerib nende veendumust: “surnute  ülestõusmist ei ole” (s 12). Taoline väljenduslaad viitab Kreeka filosoofia ja religiooni mõjutustele, mis käsitles inimese ihu kui koormat või takistust ning kahjustas inimses vaimset elu.

Kreeklaste jaoks oli oluline vaid inimese hing, mis tuli vabastada ihust surma läbi. Plato on kirjeldanud ihu kui “hinge vanglat”, ning taolist vaadet pooldavatele inimeste jaoks ei oma ihu ülestõusmine tõesti  mingit mõtet.Nii näeme, et seesama kultuuriline pressing, mis pani Korintose usklikke pidama vaimuande kõige olulisemateks, mõjutas neid nüüd ka ihu väärtusetuks pidama ning röövis neilt sellega lootuse ja Kristuse võidu surma üle.

Pauluse vastus on rõhutatud ning kompromissitu: Jeesuse Kristuse ülestõusmise salgamine hävitab kristliku lootuse alused, nii kogu inimkonna kui ka loodu jaoks. Ometi ligi 2000 aastat peale selle kirja kirjutamist võime meiegi näha märke tollest kreeklaste kahtluse mõjust füüsilise ihu  ning materiaalse maailma suhtes ka evangelikaalsete kristlaste hulgas. Sellele viitavad väljendid nt nagu “hingede võitmine”, või kui jumalateenistus või ülistus keskendub peamiselt üksikisiku vaimsele elule. Taoline suhtumine pisendab kristlikku lootust ning Pauluse kindel veendumust selles, et Jeesuse surm ja ülestõusmine toob kõikide asjade uuenemise, lükatakse tahaplaanile. Tom Wrighti sõnul on ülevaimulikustatud ning üleindividualiseeritud kristluse tulemuseks “revolutsiooni kodustamine”.*

Jeesuse ülestõusmine ning Tema poolt tõotatud usklike ülestõusmine tulevikus on tihedalt omavahel seotud. Kui salgad ühe, siis salgad ka teise (s13). Jeesuse ülestõusmine on kristluses sedavõrd keskne ning peab seda olema ka meie uskumises. Kristus on ülestõusnud - ilma selleta puudub meil igasugune lootus. Aga ka meie tõuseme üles ühel päeval ning see on meie lootuse alus.

Patt, algselt Aadama oma, selle järel aga iga inimese patt, hävitab meie suhte kõige elu Allika, Jumalaga (s 22). Selle suhte saab taastada vaid Kristuses, kes on selle garantii.

Sageli mõtleme oma tulevikust kui elust koos Jumalaga taevas. Mis võiks olla veel imelisem, suurem? Näiteks see: uus taevas ja uus maa, uuendatud loodu, kõik toomas kiitust ja austust Jumalale, ning selles kõiges on igal ülestõusnud usklikul oma koht ja roll (s 27-28; vt ka 2Pt 3:13; Ilm 21:1). Just sellist tohutut ja laia visiooni püüab Johannes Ilmutuse raamatus edasi anda. Ja kui meile on antud selline tulevikuvaade - miks kujutleme siis oma peas midagi palju vähemat? Kahjuks teeme seda ikkagi.

Mõned mõtlesid tol ajal, ja mõeldakse ka praegu, et Jeesuse järgimine toimub üksnes vaimses mõttes - et uus elu, mida kogeme Temas praegu, ongi kõik, mida elu ja ülestõusmine meile anda saab. Et midagi rohkemat ei tule. Teised rahulduvad lahja kujutlusega surmajärgsest elust, mis on kokku pandud pigem keskaegse kunsti, kui Uue Testamendi sõnumi põhjal.

Lootus, mida meile siin tegelikult pakutakse on aga palju reaalsem ja konkreetsem: surm on võidetud; patu vägi on murtud, elu koos Jumalaga on taastatud - need on Jeesuse ülestõusmise otsesed tagajärjed. Ja see lootus peaks toitma nii meie kuulutustööd (s 30-31) kui kujundama igapäevast elu (s 32-34). 

 
Kuidas mõjutab teadmine, et ühel päeval äratatakse sind Jeesuse läbi surnuist, su elu täna?

 * Tom Wright, The Day The Revolution Began: Rethinking the Meaning of Jesus’ Crucifixion, SPCK, 2016, p115

 

Selle kommentaari autor: David Smith ja John Grayston