Praeguses  maailmas ollakse valmis kõigeks, et vältida surma peale mõtlemist. Inimesed kardavad surma ja on valmis andma palju, et oma elu säilitada. Paulus käistleb neid teemasid otse: surmal ei ole enam mingit võimu; Jeesus on selle purustanud. Surma järel on aga uus elu - ülestõusnud elu.

Pauluse väiteid ei ole siin tekstis alati lihtne jälgida. Kui ta räägib vaimsest ihust siis ei mõtle ta selle all mitte-füüsilist ihu. Pigem püüab ta aidata kuulajatel aru saada, et ihud mille saame ülestõusmises, on ühtlasi sarnased, kuid samas ka erinevad nendest ihudest mis meil on praegu. Praegu oleme piiratud, nõrgad ja haprad - ükski neist omadustest ei kehti aga meie tulevase ihu kohta.

Midagi sellest võime näha Jeesuses. Tema ülestõusmise järgne ihu oli füüsiline - seda sai puudutada; ta oli äratuntav  - kuigi mitte alati; ta sõi ja jõu - samas oli tal võime liikuda läbi suletud uste. Keegi meist ei tea, milline see ihu tulevikus saab olema, kuid me teame, et see saab olema imeline.

Suremise protsess võib olla valulik, füüsiliselt ja emotsionaalselt. Kuid meil ei ole vaja karta seda mis ees ootab. Jeesus on sinna juba eele läinud ning on võtnud surmalt ära  selle astla. Ja see annab meile julguse elada ja teenida Jeesust siin ja praegu.