Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Valed, vanded ja tõotused

Esmaspäev, 1. Juuli 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 20:24b-43

Taaveti ja Joonatani sõprus
24Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
25Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
26Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: „Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.”
27Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?”
28Ja Joonatan kostis Saulile: „Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
29ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.”
30Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: „Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
31Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!”
32Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: „Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?”
33Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
34Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.
35Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
36Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!” Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
37Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust eespool?”
38Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära seisa!” Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
39Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
40Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: „Mine vii linna!”
41Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
42Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!”

Vaata täna selle loo taha – sellele, kuidas inimesed kasutavad sõnu. “Tõe Jumal, vabasta meid pooltõdedest ning kõrkusest, mis arvab end teadvat kogu tõde."

Joonatani valed ei lähe läbi tema isa juures. Sauli toores vanne (salm 30) on väljakutseks piibli tõlkijatele! Kõikides keeltes on parimad tõlked tavaliselt trükkimiseks liiga siivutud ning nii on tulemuseks kummaliselt-kõlavad ja ebatäpsed eufemismid. Kuid siivutult või mitte, kõneles Saul tõde – ühe vähesena nende peatükkide tähenduslikest tegelastest, kes alati nii tegi. Joonatan oli astunud välja Taaveti poolel ning kaalul oli tema kui Sauli järglase troonile saamine.

Joonatan, kelle täpne nimi tähendas “Jumal-andja”, oli kergesti käest ära andnud kuningaks-olemise, andes oma ustavuse ja kiindumuse Jumala poolt järgmiseks võitud kuningale. Võibolla oli ta õppinud oma isalt, et võim laostab kõlbeliselt, võibolla ta armastas lihtsalt Taavetit piisavalt, et troonist loobuda või ehk ta tundis ära Jumala tegutsemise. Igatahes ei soovinud ta trooni ning niiviisi ei seisnud ta vastu Jumala tahtele. Vastupidiselt Joonatanile, oli ta isa muutunud noorest mehest, kes kartis olla kuningas (1. Sm. 10:22), vanemaks meheks, kelle hirmuks oli igal juhul olla kuningas.

Paljud meist on selles loos: need, kes meeleheitlikult püüavad võimust kinni hoida, ning need, kes on õnnelikud kui neil ei ole mingit võimu; need, kes vihkavad ilma ühegi õige põhjuseta, ja need, kes armastavad tagasihoidmatult ja pühendumisega; need, kes seisavad vastu Jumala tahtele, ning need, kes selle ära tunnevad ja vastu võtavad.

Tegelikult on kahju, et meie teame nende lugude lõppe. Enam ei loe me seda uue ja põnevana. Joonatan on juba Taavetilt palunud endale pühendumist, mis ületaks tema surma (salm 15), ning nüüd, nende eelviimasel kohtumisel, tõotavad nad sõprust eneste ja oma järeltulijate vahel igaveseks ajaks. Teame, et Joonatan ei murra kunagi oma lubadust, kuid omal moel õnnestub tal siiski seista oma isa kõrval, isegi surmas (1. Sm. 31:1-2). Samuti teame, et kui Taavetist saab kuningas, täidab ta oma tõotuse, soosides Joonatani jalust vigast poega (2. Sm. 9:1-13).

 
“Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!” (Laul 19:15).

Selle kommentaari autor: John Harris