Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 23:1-13
Taavet Keilas ja kõrbes1Ja Taavetile teatati ning öeldi: „Vaata, vilistid sõdivad Keila vastu ja riisuvad rehealuseid.”
2Siis küsis Taavet Issandalt, öeldes: „Kas pean minema neid vilisteid lööma?” Ja Issand vastas Taavetile: „Mine ja löö vilisteid ja päästa Keila!”
3Aga Taaveti mehed ütlesid temale: „Vaata, me kardame juba siin Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistite võitlusridade vastu!”
4Siis küsis Taavet taas Issandalt ja Issand kostis temale ning ütles: „Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!”
5Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistite vastu; ta viis ära nende karjad ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda päästis Taavet Keila elanikud.
6Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juurde Keilasse, tõi ta õlarüü kaasa.
7Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles: „Jumal on ta minu kätte andnud, sest ta on ise ennast pannud tõkkesse, minnes väravate ja riividega linna.”
8Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama Taavetit ja tema mehi.
9Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta ütles preester Ebjatarile: „Too õlarüü siia!”
10Ja Taavet ütles: „Issand, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast.
11Kas Keila kodanikud annavad mu tema kätte? Kas Saul tuleb alla, nagu su sulane on kuulnud? Issand, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi oma sulasele!” Ja Issand vastas: „Ta tuleb.”
12Ja Taavet küsis veel: „Kas Keila kodanikud annavad minu ja mu mehed Sauli kätte?” Ja Issand vastas: „Annavad küll.”
13Siis Taavet ja ta mehed, ligi kuussada meest, võtsid kätte ja läksid Keilast välja ning hulkusid paigast teise. Ja kui Saulile teatati, et Taavet oli Keilast pääsenud, siis ta loobus oma retkest.
Vilistid olid piisavalt kardetavad vaenlased ka ilma kodulinna piiriala eeliseta Keilas. Ebjatar, ainuke ellujääja preestrite massimõrvast, oli ühinenud Taavetiga. Tema jäi ülempreestriks kogu Taaveti valitsemise aja. Ta tõi endaga kaasa ülempreestri õlarüü (ja kahtlemata ka selle juurde kuuluvad erinevad asjad), mille kandmine andis ustavale preestrile vahendid ära tunda Jumala tahet (2. Ms. 28:30).
Taaveti väed aga suurenesid. Viis pätsi leiba võis toita tema mehed Noobis, kuid Adullamis oli neid 400 ja nüüd juba 600. Kuid Ebjatar oli ka ennustanud, et Keila inimeste tänulikkus ei ulatu nende kuninga vastu võitlemiseni: nad tõenäoliselt ei teakski Taaveti ja Sauli vahelisest konfliktist.
Veel kord põgeneb Taavet kaugele kõrbe redutama, kus Jumal kaitseb teda Sauli eest (salm 14). Milline kontrast Sauli soovmõtlemisele (salm 7)!
Kõige traagilisem seik Sauli juures oli see, et ta ikka veel uskus Jumalasse ja isegi tema juhtimisse. Paljud ka meie seast on oma vaimulikul teekonnal mingil hetkel olnud samas kohas kus Saul oli, uskudes Jumalasse, kuid mitte aru saades, et olime eksinud liiga kaugele selleks, et selgelt kuulda Jumala häält. Nii püüdleme eksinuna eesmärkide poole, mis on saanud meie eneste omaks, kuid mis pole enam Jumala omad.
Paljud kristlased igatsevad selget tõendust Jumala juhtimise kohta. Mõned loovad mehhanisme või situatsioone, panevad välja “Giideoni villu”, mis annaksid neile teada Jumala tahet. Taoline kauplemine Jumalaga: “Kui sina teed nii, siis mina teen naa”, on Jumala proovilepanemine ja tegelikult keelatud (2. Ms. 17:7; Laul 95:9).
Muidugi on paljudel inimestel oma juhtimise imed, kuid esiteks on need nende ja Jumala vahelised ning mitte teistele hindamiseks antud, ning teiseks ei saa neid muuta reegliks, vaid on ootamatult Jumala poolt vabalt antud. Tol ajal, nagu ka praegu, pidi oma edasise suuna kohta juhtimist otsiv isik olema ennekõike õigel rajal. Isegi sel juhul, kui anname oma jumalakartliku parima, nagu tegi Joonatan, antakse meile harva täpselt teada, mis ees ootab. “Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame” (1. Kor. 13:9).
Selle kommentaari autor: John Harris