Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 23:14-24:1
Taavet Keilas ja kõrbes14Ja Taavet asus kõrbes mäelinnustesse, jäädes mäestikku Siifi kõrbes. Saul otsis teda taga kogu aja, aga Jumal ei andnud teda tema kätte.
15Taavet aga nägi küll, et Saul läks nõudma tema hinge. Kui Taavet oli Siifi kõrbes metsakurus,
16võttis Joonatan, Sauli poeg, kätte ja läks Taaveti juurde metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas.
17Ja ta ütles temale: „Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine! Ka mu isa Saul teab seda.”
18Ja nad mõlemad tegid Issanda ees liidu. Ja Taavet jäi metsakurusse, aga Joonatan läks koju.
19Aga siiflased läksid Gibeasse Saulile ütlema: „Eks Taavet varja ennast meie juures metsakurus, mäelinnustes Hakila kõrgendikul, mis on lõuna pool tühja maad.
20Ja nüüd, kuningas, tule, millal iganes su hing igatseb tulla, ja me anname tema kuninga kätte!”
21Ja Saul ütles: „Issand õnnistagu teid, et teil on olnud kaastunnet minu vastu!
22Minge nüüd ja tehke veel rohkem kindlaks, uurige ja vaadake paika, kus ta jalg liigub ja kes teda seal on näinud; sest mulle on öeldud, et ta on väga kaval.
23Vaadake ja uurige kõiki peidupaiku, kuhu ta võiks pugeda; ja kui on kindlaks tehtud, siis tulge tagasi minu juurde ja ma lähen siis koos teiega! Kui ta on maal, siis ma otsin tema üles kõigi Juuda tuhandete hulgast.”
24Ja nad võtsid kätte ning läksid Sauli eel Siifi; aga Taavet ja tema mehed olid Maoni kõrbes, lagendikul lõuna pool tühja maad.
25Kui Saul oma meestega läks otsima, siis teatati Taavetile ja tema läks alla Selani ning jäi Maoni kõrbe; kui Saul seda kuulis, siis ta ajas Taavetit taga Maoni kõrbes.
26Aga Saul käis ühel pool mäge ja Taavet oma meestega teisel pool mäge. Ja kui Taavet ruttas minema Sauli eest ning Saul ja ta mehed piirasid Taavetit ja ta mehi, et neid kinni võtta,
27siis sündis, et käskjalg tuli Sauli juurde, öeldes: „Tõtta ja tule, sest vilistid on valgunud maale!”
28Siis Saul loobus Taavetit taga ajamast ja läks vilistite vastu. Sellepärast hüütakse seda paika „Lahutuskaljuks”.
Taaveti suuremeelsus Sauli vastu1Aga Taavet läks sealt ära ja asus Een-Gedi mäelinnustesse.
Taaveti valvurid mäetipul pidid teadma, et neil tuleb Joonatan läbi lasta. Ja kuigi Joonatan seda ei teadnud, jäi see tema viimaseks külastuseks Taaveti juurde. Joonatanil polnud ka porhvetiandi ning nii pole tal aimugi varsti kätte jõudvast varasest surmast. Olukorrale vaatamata on Joonatan ustav ja jumalakartlik, aga nagu ka meiega, ei pruugi usk garanteerida inimesele igal juhul ellujäämist. Nagu mitmed, omas Joonatan pikemat ettevaadet kellegi teise elu osas, kui enda elu suhtes (s 17). Ja võibolla ise seda teadmata, annnab ta Taavetile veel suurema kingi kui seda olid kogu ta lojaalsus ja kiindumus: “ta kinnitas tema kätt Jumalas” (s 16). Kui kellelgi, siis Taavetil oli just seda vaja.
Taavet oli vihane, et siiflased ta reetsid, kuigi väliselt ei tee nood ju midagi valesti, nad lihtsalt kinnitavad oma lojaalsust ametlikult võitud kuningale. Kuid psalmil, mille Taavet kirjutas sel ajal, on väga terav toon mis otseselt kajastab selle sündmusega kaasnevaid emotsioone: “ Sest muulased kipuvad mu kallale ja vägivaldsed püüavad mu hinge; nad ei sea Jumalat oma silma ette... “ (Ps 54:5).
Samas peegeldab see psalm Taaveti usaldust Jumala vastu ning teadmist, et tema poolel on õigus, ning et viimaks Jumal hävitab ka tema vaenlased.
Jah, Taavet võitles “liha ja verega” ( Ef 6:12) ja võime kadestada ta kõigutamatut usaldust Jumala vastu, teadmist, et Jumal on tema poolel. Kuid nii nagu meie, võitles Taavet ka vaimulikke võitlusi “selle maailma pimeduse jõududega”- olles ka seal kindel, et Jumal võidutseb viimselt kogu kurjuse üle.
Ka meie võime kogeda, et kõige raskemad võitlused ei ole vaenalsega silmitsi seistes - nagu Taavet kes pidi põgenema En Gedi kõrbe paljaste kaljude ja soolaste lagendike vahel. Nagu Taavet võime meiegi kogeda, et raskeimad on üksildased ja kurnavad emotsionaalse isolatsiooni perioodid jäljetuis vaimulikes kõrbeis, kus sageli tundub võimatu märgata Jumala ligiolu...
Selle kommentaari autor: John Harris