Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ts 2:13-20
Apostel meenutab töö algust Tessaloonikas13Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on - Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.
14Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest teiegi olete saanud kannatada oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.
Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti17Meie aga, vennad, olles mõnda aega teist lahutatud küll palge, mitte südame poolest, oleme suure igatsusega soovinud näha teie palet.
18Seepärast oleme tahtnud - mina, Paulus, küll rohkem kui korra - tulla tagasi teie juurde, kuid saatan on meid takistanud.
19Sest kes on meie lootus, meie rõõm, meie kiitlemise aupärg meie Issanda Jeesuse Kristuse palge ees tema tulemisel kui mitte teie?
20Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!
Lahutamisega kaasnev ärevus lastel on pereelu fakt. Tänases tekstis näeme, et Paulus kogeb midagi sarnast oma “vaimulike laste” suhtes, kelle “vanemaks” ta on saanud neid usule tulla aidates. Kuna ta pidi aga neist kiirustades lahkuma, on ta nüüd mures nende edasise käekäigu pärast (s 17,18). Paulus ei pidanud mitte lihtsalt Tessaloonikast lahkuma, vaid tal puudub ka võimalus sinna tagasi pöörduda.
Ja Paulus on murelik. Kohati tundub, et saatan saavutab oma eesmärgid selles koguduses ilma takistusteta. Paulus kardab, et kannatused võivad nii mõnegi värske uskliku oma usust taganema sundida. Viimaks ei saa ta enam tegevusetult olla ning võtab kasutusele plaani B - saates Timoteose vaatama, kuidas kogudusel läheb ning neid usuliselt julgustama (1Ts 3:2).
Piiblist leiame mitmeid sarnaseid olukordi. Inimesed on teinud plaanid, aga kõik läheb teisiti kui nad lootnud on. Mõtleme siinkohal näiteks Joosepi vendadele, kes ta orjusesse müüsid, kuid selle teo läbi tõusis Joosep hoopis üheks mõjuvõimsamaks valitsejaks Egiptuses, kes päästis needsamad vennad hiljem häljahädast. Nii Jeesus kui Paulus palvetasid kolmel korral, et Jumal vabastaks nad kannatusest, Jumalal aga oli teine plaan (Mk 14:32–42; 2Kr 12:5–10).
Palve on võimas vahend, aga sellega ei saa Jumalat sundida teostama meie plaane nii nagu meile meeldiks. Jumal on suveräänne. Ta näeb meie olukordi ja sekkub neisse, kuid Tema suur arm ja heldus mõjutavad seda, milline on lõpptulemus. Palve ei pane Jumalat tegema meie tahtmist, vaid palvetades hakkame meie mõistma Jumala tahet nii, et suudame seda ka teostada.
Tessaloonika “beebikogudus” oli sündinud keset tagakiusu kuumust, ning Paulus ei pääse enam neid ka külastama. Samas on needsamad usklikud isiklikult kogenud, et katsumused ja isegi tagakius kuulub loomuliku osana Jeesuse järgijate ellu. Nii oli see Jeesuse elus, Pauluse enese elus ning on ka nende elus.
Mis on siis Pauluse kindluse alus selles olukorras? Näeme, et see on Kristuse töö nende noorte usklike eludes, mida ta juba oli näinud ning usaldas jätkuvalt. Paulus ütleb lausa, et nemad on Pauluse taevane kroon, mis on austuseks Jumalale (s 19)! Ning ka neil uutel usklikel polnud muud valikut kui vaadata ette, enda tulevase aukrooni peale, mille käesolevad kannatused neile valmistasid. Kas nad aga suudavad seda teha?
Selle kommentaari autor: APÜ