Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ts 3:1-13
Apostli soovist külastada Tessaloonikat uuesti1Seepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda Ateenasse
2ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse evangeeliumi kuulutamises, kinnitama ja julgustama teid teie usus,
3et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes. Te ju teate, et me oleme nendesse pandud.
4Sest juba siis, kui me olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid hakatakse taga kiusama, nagu see on ka sündinud ja on teile teada.
5Seepärast ka mina, maldamata enam, saatsingi tema, et teada saada teie usku, kas vahest kiusaja pole teid kiusanud ning meie vaevanägemist tühjaks teinud.
6Aga kui nüüd Timoteos tuli teie juurest tagasi ning tõi meile häid sõnumeid teie usust ja teie armastusest ning et teie meid alati heaga mäletate, igatsedes meid näha saada, nii nagu meie teidki,
7siis saime julgustatud teie kaudu, vennad, kogu oma kitsikuses ja ahistuses teie usu läbi,
8sest nüüd me võime elada, kui teie püsite Issandas.
9Mis tänu me võiksime küll Jumalale anda teie pärast kogu selle rõõmu eest, millega me rõõmustame teie üle oma Jumala palge ees?
10Me anume ööd ja päevad üliväga, et saada näha teie palet ja parandada seda, mis on veel puudulik teie usus.
11Aga tema, meie Jumal ja Isa, ning meie Issand Jeesus Kristus tasandagu meie tee teie juurde!
12Ning Issand kasvatagu teie armastust ja tehku see rohkeks üksteise ja kõikide vastu, nii nagu see meilgi on teie vastu,
13et kinnitada teie südameid olema pühaduses laitmatud Jumala ja meie Isa palge ees, kui meie Issand Jeesus tuleb kõigi oma pühadega. [Aamen.]
Juba siis, kui Paulus alles kirjutas seda kirja, tuleb Timoteos tagasi fantastiliste uudistega. See, mis tundus võimatu reaalselt vaadates, oli igal juhul Jumalale võimalik. Kogudus, mis oli sündinud tagakiusu kuumuses, õitses ja kasvas võimsalt. Pauluse hirmud olid täiesti asjatud.
Võime kirjakohta lugedes tunda seda rõõmust täidetud kergendust, mida Paulus koges selliseid uudiseid saades (s 8,9). Kindlasti mitte ei olnud ta asjata vaeva näinud. Aga kas see tähendas ka, et ta võis nüüd puhkama jääda? Sugugi mitte! Isegi kaugel eemal olles, sai ta oma armastatud kogudust ikkagi teenida…..nende eest palvetades (s 10).
Pane tähele, mida Paulus palvetas: ta igatses, et Jumal varustaks kogudust kõigega mis neil Jeesuse järgimiseks veel puudu oli (s 10). Alati on midagi veel õppida. Kristlikus eluviisis ei ole võimalik “lõpudiplomit” saada - vähemalt mitte selles elus. Ja sellepärast Paulus palvetab ka et võiks uuesti kohtuda Tessaloonika kogudusega (s 11). Vahepeal aga, palvetab ta, et neil jätkuks armastust, julgust, ja pühadust, et nad jätkaksid kasvamist usus (s 12,13).
Selle kommentaari autor: Mark Meynell