Ligi 2000 aastat on usklikud kogenud usukaaslaste surma ja meile ei ole siin midagi uut. Tessalooniklased aga ei teadnud üldse, kuidas asjasse suhtuda. Nemad olid veendunud, et Jeesus tuleb tagasi. Mõned neist olid kindlad, et see sünnib juba nende eluaja jooksul. Pole siis ime, et kui nende sõbrad surid, sattusid nad ärevusse. Kas nad olid millestki valesti aru saanud?

Paulus kasutab siin väga loomulikku ja rahustavat analoogiat juhtunu kohta: magamist (s 13). Oled kindlasti märganud, et magades on praktiliselt võimatu aru saada kui palju aega on möödunud. Samamoodi on nendega, kes on usus surnud - nad oleks nagu uinunud ning nende järgmine ärkamismoment on juba silmast silma Kristusega (s 14). Ka meie - kas oleme ärkvel või magame, kui oleme oma usu kinnitanud Kristusesse, siis pole meil midagi karta.

Paulus käsitlebki siin kristlikku lootust ülestõusmisesse. Selle lootuse alus on ankurdatud ajaloosse - Jeesuse surma ja ülestõusmisesse. See on alus, millele saame usu läbi kinnitada ka enda lootuse (s 14) - kindluse saamiseks piisab meie usust. 

Mis siis sünnib? Kristus tuleb tagasi pasunahelide kõlades ning kõik usklikud lahkunud ärkavad ellu, olles nüüd rikkumatud ja surematud (1 Kr 15:50-55; Fl 3:20-21). Nad ühinevad Jumala rahvaga, kes sel ajal on elus, ning üheskoos lähevad /tõusevad nad Issandale vastu (s 17). Kuigi mõned arvavad, et need inimesed otsekui tõmmatakse siit maa pealt ära, siis kreekakeelne tehniline termin apantēsis võib tähendada ka väga väärika ja tähtsa isiku tervitamist. Siin tähendab see ilmselt, et kogu Jumala rahvas kohtab Jeesust ning tervitab Teda Tema maailmas Kuningana. Paulus ju lõpetabki nende imeliste sõnadega “ja nõnda me saame alati  olla koos Issandaga” (s17).

Palju olulisem aga kui vaidlused selle kosmilise sündmuse detailide üle, on uskumine, et see tõesti ja kindlalt nii ka sünnib. Ja et see lõpptulemus on auline! See on tõeliselt hea ja julgustav sõnum kõikidele.