Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 20:17-28
Jeesus kuulutab kolmandat korda ette oma surma ja ülestõusmist17Kui Jeesus läks üles Jeruusalemma, võttis ta kaksteist jüngrit kõrvale ja ütles neile teel:
18„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma
19ja annavad ta paganate kätte teotada ja piitsutada ja risti lüüa; ning kolmandal päeval äratatakse ta üles.”
Igatsus au järele20Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi.
21Jeesus küsis: „Mida sa tahad?” Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!”
22Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?” Nad vastasid talle: „Võime küll!”
23Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel - ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.”
24Ja kui need kümme sellest kuulsid, läks nende meel pahaseks kahe venna peale.
25Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal.
26Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija,
27ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane,
28nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Läbi aegade on arvatud, et võim pimestab ja rikub inimese. Sellest räägiib ka paljude diktatuuride ajalugu ning ka jüngrid polnud võimujanust vaba.
Küsijaile esitleb Jeesus kahte vastanduvat valitsemismeetodit, millest vaid üks sobib kristlikku kogukonda. Maised valitsejad kasutavad sageli võimu valesti, valitsedes isandatena ning võimutsedes alamate üle. Samas võib maine võim tegutseda ka headel eesmärkidel ning kaitsta nõrgemaid (Rm 13:1-7)
Õige võimukasutus ei rajane positsioonil, vaid teenimisel, Kreekakeelne sõna “diakonos” ja lad k “minister” viitavad suhtumisele, et valitsejaile pole nende positsioon antud selleks, et neid teenitaks, vaid et nemad teeniksid teisi.
Jumala kuningriigi väärtused on teistsugused. Jüngritel läks sellest arusaamisega aega - ja samamoodi läheb ka meil. Alates Peetruse äratundmisest ning tunnistusest Jeesuse kui Kristuse kohta (Mt 16:13-16), oli Jeesus kannatlikult õpetanud jüngritele milline oli Tema missioon ning mida tähendas olla Tema järgija. Tänases loos tekib kontrast Jeesuse eeskujul antud teeniva ning ennastohverdava juhtimisviisi ning jüngrite ambitsioonika, “mina-esimeseks” püüdluste vahel.
Jumala kuningriik on täis üllatusi.
Jah, Jeesus, nende juht oli teel Jeruusalemma, sellesse piirkondliku võimu kantsi - aga mitte selleks, et hävitada roomlased ja saada kroonitud kuningaks. Selle asemel ootasid kauaoodatud Messiat pilked, piitsutamine ning ristilöömine (s 19). Tundus, et Teda ning Ta jüngreid ei oodanud miski muu peale lüüasaamise ning häbi. Ometi näib, et jüngrid ei märganud (või ei taibanud), et see, mida Jeesus tõotab, on teistlaadi võit (s 19). Jüngrid unistasid sellele maailmale kohasest staatusest. Jaakobus ja Johannes teevad lausa lobi, et saada parimatele positsioonidele (s 20) (Mk 10:35-45). Jeesus küll viitab vastates kerge irooniaga mõjuvõimsate valitsejate joogikarikale (s 22), aga mehed ei saa sellest aru. Teiste jüngrite meelepaha põhjus lähtus pigem kadedusest, mitte aga Jumala kuningriigi mõistmisest (s 24).
Jeesus näitab oma vastuses, et Ta on tõeline “Jumala kannatav sulane” (Js 53) ning et see ongi tema maailma tulemise ja teenimise eesmärk. Tema oli nõus olema kõige alam, saada tühjendatud ning andma oma elu lunaks kõikide eest.
Jeesuse ohvrikarikast - mis sisaldas Tema elu, mis valati välja teiste eest -sellest kannatusest aga said osa nii Jaakobus (kes mõrvati Heroodes Agrippa poolt Ap 12:2), kui ka Johannes (peale pikka Jumalale elatud elu, mille juurde kuulus ka pagendamine Patmosele). Ärge otsige maapealset positsiooni, hoiatab Jeesus (s 25-28), pakkudes meile midagi oluliselt suuremat. Laiendades oma õpetust selle kohta, et “viimased saavad esimesteks” (Mt 19:30, Mt 20:16), näitab Jeesus, et tõeline kuningriigi elu seisneb teiste vabatahtlikus teenimises, nende armastamises -vajadusel isegi oma elu hinnaga. See on eeskuju, mille Jeesus meile andis, ohverdades oma elu lunarahaks meie eest (s 28), et meie võiksime osa saada ülestõusmise rõõmust.
Selle kommentaari autor: APÜ