Pühapäev, 27. Oktoober 2019
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 22:1-22
Ahastushüüd ja tänulaul1Laulujuhatajale: viisil „Koiduaegne emahirv”; Taaveti laul.
2Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
10Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
21Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
22Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
Mõtiskle hetkeks kuidas end täna tunned - mõtle oma olukorrale, suhetele ja tunnetele. Ükskõik kas oled silmitsi probleemiga või täis rõõmu, sisene kogu olemuseg Jumala ligiolusse tänasst piibliteksti lugedes ning palvetades.
Psalm 22 on sündinud suures üksinduses. Vaenlased ahistavad ja pilkavad (s 7,13). Kogu jõud ja energia on kadunud (s 15,16). Jääb ainult usk, otsekui viimane lõim, mis hoiab elu koos - ja see usk on venitatud kohutavalt õhukeseks. Palvetele ei tule vastuseid (s 3). Pinge kasvab, ning tundub, et Jumal on ära läinud (s 2). Kuidas sa pöördud, ja mida sa ütled Jumalale, kui Teda ei ole seal?
Siis on sul valida kolme asja vahel.
Esiteks - sa võid sellest rääkida. Anda Jumalale teada, mis sünnib. Kirjeldada, selle üle nutta, ausalt avaldada kui palju see viha või haiget teeb. Palve on tõehetk, isegi kui tõde teeb valu.
Teiseks - sa võid meenutada. Jumal on enne olnud lähedal; “meie esiiisad uskusid sind” (s 5); “mu emaüsast alates oled sina minu Jumal” (s 11): Sa võid kasutada mineviku kogemust, et toime tulla olevikuga.
Kolmandaks - sa võid paluda: “ ära ole minust kaugel” (s 12, 20). Kui Jumal oleks nähtav, paistaks kõik su ümber teises valguses.
Ja kui Jumal tuleb nägemisulatusse (s 25), hakkavad ka laulja silmad avanema suures kiituses, mis välja voolab. See mis algab sõnadega “Ma tahan su nime kuulutada…” (s 23) laieneb “Issandat kiidavad, kes teda osivad” (s 27). Ja laieneb üha - kuni teiste rahvasteni (s 28), läheb alla põrmu juurde (s 30) ning jõuab siis edasi “tulevaste põlvedeni…..vastsündiva rahva juurde (s 31,32)
Nii on valu muutunud kiituslauluks ning abitus lootuseks. Isegi kui taevas tundub olevat tühi, ütleb usk ikkagi “ Minu Jumal” (s 2), ning see õhuke usk on saanud kasvujõu kasvada uueks ning tugevaks visiooniks. Tuntub, nagu oleksime liikunud suurest reedest Ülestõusmispühadesse, sest just seda psalmi kasutas Jeesus ristil rippudes (Mk 15:34).
Kui sulle tundub raske oma usust kinni hoida, meenuta siis seda, et Jeesus teab, millest pead läbi minema. Tema talus kõige hullemat, mis inimesega võib juhtuda, kuid elab nüüd selleks, et alistada iga vaenlane ning lohutada igas kurvastuses.
Selle kommentaari autor: John Proctor