Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 2:1-13
Hoiatus erapoolikuse eest1Mu vennad, ärgu olgu teie usk meie kirkuse Issandasse Jeesusesse Kristusesse ühendatud vahetegemisega inimeste vahel!
2Kui teie kogunemisele astub sisse kuldsõrmustega mees säravas rõivas ja astub sisse ka vaene räpases rõivas
3ning teie pöördute särava rõiva kandja poole ja ütlete talle: „Sina istu siia paremale kohale!”, vaesele aga: „Sina seisa seal!” või: „Istu siia mu jalajäri ette maha!” -
4kas te siis ei ole mõttes vahet teinud ja saanud erapoolikuiks kohtumõistjaiks?
5Kuulge, mu armsad vennad, eks ole Jumal selle maailma vaesed valinud saama usu läbi rikasteks ja pärima kuningriiki, mille ta on tõotanud neile, kes teda armastavad?
6Teie aga olete häbistanud vaest! Eks just rikkad rõhu teid ja eks just nemad vea teid kohtuisse?
7Eks just nemad teota seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle?
8Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”
9Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja Seadus tunnistab teid üleastujaiks.
10Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes.
11Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!”, ütles ka: „Sa ei tohi tappa!” Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud.
12Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi.
13Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.
Enamik meist nõustuks, et kellegi eelistamine on vale. See on ülekohtune - kohelda üht inimest paremini kui teist, lihtsalt sellepärast, et keegi meile meeldib. Lapsed märkavad väga kiiresti, kui ühel vanematest on oma lemmik, ning sellise märkamise valu võib neid mõjutada isegi täiskasvanuna. Inimesed, keda ebaõiglaselt töö juures edutatakse, tudengid, kellede töid hinnatakse leebemalt - taolised juhtumid äratavad kaasinimestes põlguse ning ülekohtuhüüded.
Eelistamine muudab olukorra ebastabiilseks, tasakaal kaob sea, kus inimesed peaksid olema võrdsed ning see ei meeldi meile. Aga Jaakobuse poolt toodud näites pole inimesed võrdsed. Mõned neist on rikkad ja uhkelt riides, teised vaesed ja räbalates. Ja kumbki rühm isegi ei oota, et neid võrdsetena koheldaks. Siin kohtame taas Jaakobuse õpetuse radikaalsust kui ta väidab, et peaksime kohtlema täpselt samal viisil nii neid, keda peame endast alamateks, kui teisi, kelle poole alt üles vaatame.
Jaakobus mõistab tegelikult hukka diskrimineerimise, ning kirik on olnud väga aeglane selle sõnumi õppimises. Lähiminevik on täis kiriku poolt organiseeritud sündmusi, kus rakendati rikaste-vaeste eraldamist, kus parimad paigad olid reserveeritud rikastele peredele. Jõukate võimu on püütud põhjendada isegi õpetuslikult. Kui paljud kogudused tänapäeval kohtleksid kirikusse sooja tulnud kaltsudes kodutut sama väärikusega kui haritud keskklassi kirikulist? Kui lihtne on vaestel inimestel kogeda end kodusena ja samaväärsena meie osadusgruppides ja kogudustes? Teistele ülalt alla vaatamine ei pruugi meie jaoks samastuda mõrvari või abielurikkuja peale vaatamisega. Ometi paneb Jaakobus need kõik kokku - diskrimineerimise, ligimese vastu eksimise ja Jumalale mittekuuletumise lahtrisse.
Tõeline vabadus tuleb siis, kui kõrvaldame diskrimineerimise ning aktsepteerime Jumala käsku armastada oma ligimest nagu iseennast. Ja kui me ei suuda seda teha seal kus ülistame ja teenime Jumalat, kuidas võiksime seda teha siis ükskõik kus mujal?
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey