Oma kirja alguses innustas Jaakobus meid paluma enestele tarkust. Tänases tekstis kirjeldab ta lähemalt, mis vahe on taevast tulnud ja inimlikul tarkusel. Tundub, et Jaakobus otsekui vastandaks tänases tekstilõigus taevase tarkuse tasaduse, leebuse ja head viljad eelmises kirja lõigus kirjeldatud kontrollimatu keele kurjale möllamisele. Eelmise lõigu lõpus jättis ta meid ahastuse paika - kes üldse suudaks oma keelt talitseda? Tänases pakub ta vastuse: me ise ei suuda seda, aga keele talitsemine on teostatav Jumalalt tuleva abi, taevase tarkuse läbi.

Samas jätkab ta südame olukorra ja keelekasutuse seose esiletoomist. Näeme, kuidas see millest süda on täis - otseses mõttes täidab rääkija suu (s 14,16). Südames kade ja riiakas inimene (Jaakobus mainib neid omadusi kahel korral) kipub hooplema, isegi valetama.

Jaakobus oli isiklikult kogudustes kokku puutunud riiakate ja kibedate õpetajatega, kes ajasid taga enda ambitsiooni. Ilmselt pidasid nood oma aktiivsust innukuseks ja tulisuseks, aga see innukus ei tulnud Jumala Vaimust, sest seal puudus peamine tunnus - leebus. Nende õpetajate innukus oli mask kadedusele nende südames. Nad ise võisid väita, et seisavad “tõe” ja “puhtuse” eest, tegelikkuses toimisid nad lõhestamise vaimu mõjutusel, moodustades erinevaid vastanduvaid gruppe (parteisid) koguduse sees. Nad ei seisnud koguduse ühtsuse eest ja nende teguviis erines kardinaalselt Jeesuse poolt õpetatust. 

Jaakobus ütlebki, et taoline asi ei saa pärineda taevast, see ei ole Jumala antud tarkus vaid maine - sellele maailmale ja ajstule omane. Jaakobus läheb kaugemale, väites, et selline vaim on lausa deemonlik, on kuri. Need, kes endid väitsid olevat inspireeritud Jumalast, olid tegelikult sütitatud kuradist ning nende tegevus tekitas koguduses korratuse (Jk 3:8) ning kurje praktikaid. Sama võime tõdeda ka kirikuajalugu vaadates.

Ainuke reaalne kaitse taolise “võltstarkuse” ja kurja keelekasutuse vastu on Jumala tarkus. Tarkuse all Piiblis ei mõelda intellekti võimekust või taiplikkust, vaid võimekust ja soovi elada Jumala tahte kohast elu. Meie maailmas otsitakse ja tunnustatakse kõige targemaid teadlasi, Piibli  määratluse järgi aga on kõigi aegade kõige targem maa peal elanud inimene Jeesus - kes täitis täielikult Isa tahet, ega teinud kunagi pattu. Ka tänapäeval on tark inimene see, kes teeb nii nagu Jumal on öelnud. Jaakobus rõhutab, et tarkus väljendub tegudes (s 13), et selline nagu on meie süda, sellised on ka meie teod.

Seepärast annab Jaakobus siin ka terve nimekirja omadustest, mis aitavad meil Jumalalt tulevat tarkust ära tunda - ning selles märkame sarnasust Püha Vaimu vilja kirjeldusega (Gl 5:22-23).

See tarkus on puhas - st inimene on siiras, kuuletudes Jumala juhtimisele, tema südame motiivid on puhtad ja pühad.

See on rahuarmastav (Õp 3:17; Hb 12:11) - st see toob kogudusse juurde rahu.

See on leebe,  teistega arvestav (Fl 4:5; 1Tm3:3) - st see ei võistle ega võitle.

See on alistuv - st ka valmis õppima, korrigeeringuid aktsepteerima.

See on täis armu ja halastust ning head vilja - ta on helde, andev, mitte endale rebiv.

Viimaks on see tarkus erapooletu ja siiras - st et taolise inimese eesmärk on järgida Jumalat, ta ei ole silmakirjalik.

Jaakobus lõpetabki selle tekstilõigu tarksusesõnaga, mis kõlab kui vanasõna. Jumalalt tulevas tarkuses peitub ka eelpool püstitatud keelekasutuse probleemi lahendus. Ei Inimlik viha ega isekas ambitsioon anna õigust Jumala ees, aga rahutegemine toob õigsuse Temalt. Ka Jeesus ütles, et rahutegijad on õndsad, õnnistatud (Mt 5:9). Kui Jumala lapsed, käituvad nad oma Isa loomuse kohaselt.