Jeesus, vastates käsutundjale, läheb otse Jumala käsu keskmesse. Ta mitte ainult ei too esile kahte käsuga seotud kirjakohta (võimalikust 613, mida variserid arvestasid - 5Ms 6:5 ja 3Ms 19:18) kui Jumala poolt peamisteks määratletuid, vaid seda tehes Ta rõhutab, et armastus on keskne igasuguses sõnakuulmises. Variseride jaoks tähendas religioon kainet käskude pidamist. Jeesus asetab armastuse inimese ja Jumala vahelise suhte südamesse, ning lisab armastuse oma ligimese vastu. 

Nende sõnadega rajab Ta ka eetilise aluse uuele lepinguseadusele. Oma lahkumiskõnes jätab Ta jüngritele käsu armastada oma ligimest (Jh 13:34) ning samas selgitab miks on nii oluline armastada Jumalat:  “Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, ..” (Jh 15:10). Ta rõhutab suurima käsu olulisust lisades, et kõik Vana Testamendi seadused suhtumisest Jumalasse ja ligimesse saabki kokku võtta selles armastuse kaksikkäsus.  

Hiljem kirjutab Paulus: armastus on käsuseaduse täitmine (Rm 13:10). Too käsutundja võis suurimat käsku kirjeldades näha selles ka oma vastutusala piire; Jeesuse vastus ja armastus, mida Tema õpetas ning elas, oli tuntuvalt laiem - selles ei olnud mingisuguseid piiranguid. 

Koostades uut usutunnistust alustas Lausanne maailmakongress Kaplinnas (2010) iga uut lõiku sõnadega “Me armastame…..” (www.lausanne.org/en/documents/ctcommitment.html), vastandudes sellega teistele usu deklaratsioonidele, mis tundusid nõudvat vaid intellektuaalset nõustumist.