Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 23:1-12
Jeesuse kõne kirjatundjatest ja variseridest1Siis Jeesus kõneles rahvale ja oma jüngritele:
2„Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid.
3Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee!
4Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
5Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks.
6Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides
7ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks.
8Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!
9Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane!
10Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja - Kristus!
11Aga suurim teie seast olgu teie teenija!
12Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.
Matteuse poolt kirja pandud, Jeesuse esimese pikema õpetussarja avalõik algab õnnistustega ( Mt 5-7), tänane lõik juhatab sisse viimase õpetuste sarja - ja mitte õnnistuste vaid kohtumõistmisega. See on masendav lugemine, kus kuuleme Jeesust kasutamas kõige karmimat keelt üldse. Need kohtumõistmise sõnad ei ole aga suunatud paganatele, vaid väliselt religioossetele inimestele, sest siin paljastab Jeesus tõelise usu väärastumise.
Jeesus alustab, mõistes hukka variseride ja seadusetundjate silmakirjalikkuse. Kui tahame aga kuulda, mida Jeesus meile ütleb, tuleb enne aru saada, mida Jeesus täpsemalt paljastab, sest see võib liigagi omane olla ka meile.
Kõigepealt ei praktiseeri variserid seda, millest jutlustavad (s 3). See on oluline, arvestades nende mõju Moosese seaduse tõlgendamisel (s 2). Terve see peatükk on masendav kriitika elude ja ametikõlbulikkuse kohta, mis ei kajasta kuidagi Jumalale ning Tema eesmärkidele lojaalseks jäämist. Liiga sageli on ka meie elud sünkroonist väljas, karjuvas puuduses Jumala Sõnaga kooskõlas olemisest, kui jälgida iseloomu ja/või käitumist. Kõige selgemini ilmneb silmakirjalikkus enesekesksuses ja oma huvide esiplaanile tõstmises - eesmärgiga avaldada muljet ning teenida välja austust. “Kõik nende teod on tehtud inimestele vaatamiseks” (s 5). Kõik siin kirjeldatu haiseb isiklikust edusoovist ning staatuseihast.
Kiriku ja koguduse keskkonnas väljendub taoline moondumine erinevate vaimulike tiitlite ihalusest akadeemilise postisiooni ees lipitseva kummardamiseni, ning staatusest aetud uskkondlikes hierarhiates.
“Aga mis saab siis meie südamest?”, võime küsida. Piibel manitseb korduvalt inimest valvama oma südant. Eriti uhkuse ja enesekesksuse eest. Selles valvamises saame appi paluda Jumala: “Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!” (Ps 139:23) , palvetab Taavet. Uhkus on paljude pattude juurpõhjus, ning sellel on hukutav mõju, mida enamasti on äärmiselt raske ära tabada. Kui inimene teadlikult sellele vastu ei seisa, võib see saastada meie kristliku jumalateenimise igapäevaselt. Hästi maskeerunud uhkus ei tundu üldse ohtlikuna, eriti kui see kannab vagaduse maski, naguoli variseride puhul. Jumala palge ees aga saab ka uhkus paljastatud ning Jeesuse abiga võib inimene oma südame taas puhastada ja alistuda Jumalale. Jumal ise teeb seda tööd inimese südames, kui Teda palume.
On ülioluline taotleda ehtsust kõiges ning elada Jeesuse väärtussüsteemi kohaselt (s 11,12) - seda nii kuulutades kui ka praktiseerides. Abiks on see, kui kõiges, mida teeme, on fookus Jumalal - sest Temalt tuleb kõik hea. Tema kõrvaldab viimselt uhkuse inimese südamest ning ülendab südamelt alandlikud ( s 12; Js 2:11-12, Js 5: 15-16).
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb