Tänane kirjakoht on tuttav kõikidele, kes on jõuluajal kirikus käinud. On kummaline, et Jesaja kutsub rahvast vaatama põhja poole (s 1), kust pidi tulema pääste; tema kaasaegne, prohvet Miika aga kutusb rahvast lootma päästele, mis tuleb lõuna poolt, Petlemmast (Mi 5:2). See näiline vastuolu laheneb jõulusündmuste käigus. Rahva üle hauduv, rõhuv pimedus, pidi ruumi tegema valgusele. Isegi küünlaleek muudab olukorra. Valgus tõmbab inimesi ligi, see juhib, näidates inimestele teed; kaitseb, hoiatades ohtude eest teerajal. Juuda rahvale võis tunduda väga ebatõenäolisena asjaolu, et nende pääste pidi tulema vaenlase alalt, põhjapool asuvast Iisraelist. Prohvetid aga ei nõustunud kunagi täielikult kuningriigi jagunemisega - nende jaoks oli see ajutine nähtus.

Taas on Jesaja sõnumi keskmes laps. Maailmade Looja, kõikvõimas Jumal ilmutab end maailma tulemas abitu lapsena selleks, et tugevdada Taaveti kuningriigis rahu ja valitsust. Kogu lõik on täis olukordade vastandiks muutumist. Põlatud Naftali ja Sebuloni maa saab austatud. Pimeduses ekslev rahvas hakkab nägema suurt valgust. Õlgu rõhuv ja maadligi suruv ike ja sundija vits murtakse. See abitu laps on tõesti universumi Issand. Selline on meie Jumal. Tema jaoks pole miski nii halvakspandav, et seda ei saaks tõsta ausse; ükski pimedus nii pime, et sinna ei paistaks Tema valgus; ei ole sellist koormat, millest Tema ei saaks vabastada.

Meie Jumal on veel palju enam. Sellest jutustavad Tema nimed, salmis 5. Tema nõuanded on imelised; Ta on väeline ja igavene, Tema toob rahu. Kas oleme sellega nõus, et Tema kuningriik on ka praegu veel peidetud nõtruse ja kannatuse keskele? Kas usume, et Jeesuse omadena saame kord elada ja valitseda kuningriigis, kus õiglus ja õigus realiseeruvad täiel määral?

Lootus ei asu filosoofias, vaid isikus. Kontrastina puudulikule juhtimisele, mida Jumal kasutab rahva üle kohtumõistmiseks, toob Ta esile täiusliku juhi (s 6). See juht mõistab täiesti inimese olukorda ning adreseerib seda arusaamise ja kaastundega. Ta läheb palju kaugemale tavalisest empaatiast, sest Tal on vägi muuta olukordi ja inimesi. Tema juhtimise all kogeb rahvas, et nad kuuluvad perekonda, mida isegi surm ei saa murda. Ka keset torme ja segadust toob Tema rahu - mis pole lihtsalt konfliktide puudmine, vaid õiged suhted igas valdkonnas - Jumalaga ning Tema maailmas, kogukonnas ja perekonnas.

Tõotus Taaveti aujärje suurusest ja tema valitsuse igavesest kestmisest ei täitu maapealsel, vaid vaimsel viisil. Võime näha, kuidas kõik nimetatud asjad täituvad imeliselt Jeesuses ja Tema kuulutuses. Kui aga vaatame selle saabuva juhi tegutsemiskava näeme, et Tema eesmärk on rajada lõplikult õigus ja õiglus (s 7). Ja kui Tema südamel on selline asi, peaks see olema ka meie südameasi, mis leiab väljundi meie tegudes ja suhtumistes. Maise kuningriigi eesmärk on õpetada Jumala rahvast elama Tema valitsuse all. Kas ja kuidas teeme seda meie?