Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 11:1-16
Iisai võsu õiglane valitsus1Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.
2Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim.
3Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi,
4vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses; ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela.
5Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel.
6Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.
7Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
8Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
9Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.
10Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.
Iisraeli jäägi võidukas teekond koju11Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki, kes on järele jäänud Assurist ja Egiptusest, Patrosest, Etioopiast, Eelamist, Sinearist, Hamatist ja mere saartelt.
12Ta tõstab rahvastele lipu, kogub Iisraeli hajutatud ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest.
13Siis lakkab Efraimi kadestamine ja hävitatakse Juuda rõhujad. Efraim ei kadesta Juudat ja Juuda ei rõhu Efraimi.
14Nad tormavad siis vilistite maale läände, nad riisuvad üheskoos idamaa poegi. Edom ja Moab on neile käealuseks, ammonlased on nende alamad.
15Ja Issand lõhestab Egiptuse merelahe ning viipab käega, oma tugeva tuulega, üle Frati jõe ja lööb selle seitsmeks ojaks, et kuivijalu saab läbi minna.
16Siis on maantee tema rahva jäägile, kes Assurist alles jääb, otsekui Iisraelil oli ta Egiptusemaalt tuleku päeval.
Känd kõneleb meile minevikust, ja mitte tulevikust. Selle suurus võib möödujale meelde tuletada aegu, mil puu kõrgus üle ümbruse ning siis tuli kirves ja selle hillgus kadus. Siiski ei ole kõik kadunud, sest surmast tõuseb elu ning möödunust võrsub tulevik. Alguses on see väga habras, kuid varsti muutub tugevamaks ja jässakamaks ja siis kui aeg on käes, on esimesed viljad küpsenud selle okstel ning tekkinud uus elu kõikidele nähtav.
Jesaja tahab, et rahvas ei näeks ainult saabuvat tormi, vaid oskaks vaadata sellest läbi ja kaugemale. Taas kord kasutab prohvet oksa vormi, et kõneleda ühest isikust, kes on Jumala poolt võitud ning varustatud teenimiseks (Js 4:2; Jr 23:5; Jr 33:15; Sk 3:8; Sk 6:12).
Taas täitub Jeesuses järjekordne prohveteering, kuid samas on siin ka jumalik juhtimismudel. Kui meie tunneme ära oma sõltuvuse Jumalast ning soovime saada Temaga veel lähedamasse suhtesse, siis on tulemusliku juhtimise aluspõhi meie südames rajatud. Heade otsuste tegemise kriteeriumid leiame aga Jumala poolt õigeks eluks antud seadmistes ning kaastundes ja halastuses, mida Ta on osutanud kõige haavatavamatele (Ps 103:6-8).
Tänast tekstiosa lugedes on peaaegu võimatu jääda ükskõikseks selliste suurte teemade suhtes nagu võlad, nälg, vaesus, sõda ning õiglus. Ja ka praegu tuleb meil lubada Jumala Sõnal üles õhutada neis teemades oma hing ning esitada sellele väljakutse. Kui õiglus ning kaastunne käivad käsikäes, muutuvad loomuldasa üksteise vastased omavahel hästi läbisaavateks partneriteks. Ühel päeval kuulub moraalne anarhia lõplikult minevikku. Siis valitseb konfliktide asemel harmoonia ning hajutatud kogutakse taas kokku. Kaob väiklane nääklemine ja lastakse lahti põlvest põlve pärandatud kibedusest.
Ja meil ei ole vaja oodata selle ajani, et hakata rajama sildu ja otsida lepitust.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair