Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 44:1-8
Jumal õnnistab Iisraeli1Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane, ja Iisrael, mu valitu!
2Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu!
3Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse,
4et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres.
5Üks ütleb: „Mina kuulun Issandale”, teine nimetab ennast Jaakobi nimega, kolmas kirjutab oma käe peale: „Issanda oma” ja võtab enesele aunimeks Iisrael.
6Nõnda ütleb Issand, Iisraeli kuningas, ja tema lunastaja, vägede Issand: Mina olen esimene ja viimane, ja ei ole muud Jumalat kui mina.
7Kes on minu sarnane? See hüüdku, jutustagu sellest ja kandku mulle ette! Sest ajast kui ma seadsin muistse rahva ja tulevased sündmused, jutustagu nad neile sellest, mis on tulemas.
8Ärge värisege ja ärge kartke! Kas ma ei ole sulle juba ammu kuulutanud ja teatavaks teinud? Teie olete mu tunnistajad. Kas on muud Jumalat kui mina? Ei, muud kaljut ei ole, mina küll ei tea!
Mõnikord tundub, et kaasaegse maailma üks kinnisideedest on identiteet. Kelle meeskonna, partei, või poolt sina oled? Millisesse kirikusse sa kuulud? Tahame saada vastuseid neile küsimustele, et teaksime millisel viisil reageerida. Kord, kui mu sõber helistas mu äsja varastatud telefonile, siis vastaja, kuulnud tema nõuet mulle telefon koheselt tagastada, vastas küsimusega: millisesse hõimu ta kuulub?! Eile küsis üks väike laps mu vallaliselt sõbrannalt: kas sul lapsi on?, ning sellele järgnes koheselt küsimus: “Aga kes sa siis oled, kui sa ema ei ole?” Tänane piilbitekst näitab, kui sügavalt mõjutab meie arusaamine enda identiteedist inimesi ja rahvaid ja kuidas Jumal saab ning tahab rajada oma laste identiteedi tugevale alusele.
Pagenduses elavad iisraellastel polnud enam mingeid pettekujutlusi omaenda suurusest või vägevusest. Neil polnud uhkust ega söakust - aga siis tuleb Jumal ja ütleb, “aga nüüd” hakkavad asjad asjad teisiti minema. Issand Jehoova, nende Jumal - seesama igavene Jumal, kes oli nad loonud nii üksikisikute kui rahvana, oli taas liikumas. Ta teadis nende vigu ja puudujääke hästi - Ta oli neid rahvale kirjeldanud eelnevais prohveteeringutes. Ta teadis, ka seda, et identiteet tuleb kinnitada inimesest / rahvast suuremasse, kõrgemasse - Jumalasse endasse. Ainult siis on see tugev ja kannab läbi.
Kui Jumal toimib, kui Ta läkitab välja oma Vaimu ja tuleb inimesele lähedale, siis teab rahvas jälle, kes nad on, kes on nad kutsunud ning nad annavad sellest uhkusega teada ka kõikidele teistele. Nende identiteet on siis taas kindel ja kõigutamatu - “nad kuuluvad Issandale” (s 5)! See, milline on nende suhe Jumalaga, kui lähedal nad on Talle, see määratleb nad. Siis nad teavad, et on Tema rahvas ja Tema tunnistajad; miks peaksid nad tundma hirmu kellegi teise või millegi muu ees? Ja otsekui puhuks, kui nad vajaksid veel lisakinnitust, annab Jesaja ka selle. Issand on täiesti unikaalne, Ta on nende Kuningas, Lunastaja ja Kalju.
Kui sinult küsitakse eluloolisi andmeid mingi kindla kohtumise või kaastöölistele tutvustamiseks, on alati keeruline mõistatada, mida täpselt teada tahetakse. Iisrael poleks tol hetkel saanud öelda muud kui: “Tõtt öelda, oleme pisut haletsusväärsed, teeme enamasti asju valesti, ei mäleta ega saa aru, meil pole eriti jõudu, mõjukust ning olukorrad ja sündmused võtavad meil tavaliselt jalad alt”. Nüüd kinnitab Jumal, et tegelikult pole rohkem vaja kui uskuda ja öelda : “Meie kuulume Jumalale, oleme Tema rahvas”. See ütleb kõik ja see alus ei kõigu.
Selle kommentaari autor: APÜ