Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 43:1-13
Jumal päästab ja kaitseb1Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!
2Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.
3Sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja; su lunahinnaks ma annan Egiptuse, sinu asemel Etioopia ja Seba.
4Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.
5Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt.
6Ma ütlen põhjamaale: Anna! ja lõunamaale: Ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest,
7kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning valmis teinud!
8Too välja pime rahvas, kellel siiski on silmad, ja kurdid, kellel siiski on kõrvad!
9Kõik paganad on kogunenud ühte ja rahvad on kokku tulnud. Kes neist saaks jutustada niisuguseid asju ja kuulutada meile endisi sündmusi? Toogu nad oma tunnistajad ja õigustagu endid, las need kuulda ning öelda: „See on tõsi!”
10Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, ja minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olen see: enne mind ei ole olnud ühtegi jumalat ega tule ühtegi pärast mind.
11Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina.
12Mina olen teatavaks teinud, päästnud ja kuulutanud, aga mitte mõni võõras teie hulgas; teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, et mina olen Jumal.
13Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest. Mina teen, ja kes saaks seda takistada?
Kord rääkis üks tõlkija mulle raskustest, mida oli kogenud Peruu keelega tegeledes. Läbimurre probleemi lahendamisel tuli siis, kui tõlkijad mõistsid, et too keel lähtus täiesti teistsugusest vaatest ajale: et inimesel on võimalik teada minevikku, mitte aga tulevikku, nägi too rahvas vaimusilmas minevikku, mis ulatus ka kaugele ettepoole, kuid kaugem minevik oli vaevalt nähtav. Tulevik ligines neile tagantpoolt ning ainult lähitulevik oli aimatav selle põhjal, mida oli teada lähiminevikust. Nende jaoks tähendas ettepoole vaatamine vaadet minevikku, mitte tulevikku!
Jesaja tänane tekstilõik kannab endas samamoodi paradoksaalset vaadet ajale, peegeldades kahte vaadet - minevikule ning tulevikule. Ühelt poolt kutsub Jumal Iisraeli üles “minevikku uuesti meenutama” (s 26). Prohvet räägib sellest, mida Jumal oli Iisraeli heaks teinud - Ta ei olnud neid koormanud ülejõukäivate ohvrinõuetega (s 23 - vt ka Mi 6:6-8 mis on ilmselt samal ajal kirjutatud), aga Ta on nende üle kohut mõistnud nende patu pärast (s 28) - ja sellepärast, mida Iisrael minevikus teinud oli - et ta ei olnud toonud õigeid ohvreid, vaid selle asemel jätkuvalt Jumalat ignoreerinud ja Talle sõnakuulmatu olnud.
Teisalt aga saab Iisrael korralduse “unustada endised asjad” (s 18), sest Jumal on nüüd tegemas midagi uut ja see peab saama kogu nende tähelepanu. Jumal võtab ette Paabeli, “tehes kõrbesse tee” ning “kustutades rahva üleastumised” (s 14,19,25). See meenutab meile kui vajalik on vaadata nii tahapoole kui ka ettepoole. Minevikule keskendumine, nagu määraks vaid see meie tuleviku, viib inimesed meeleheitesse. Mineviku ignoreerimine, nagu poleks sellest midagi õppida, viib aga veel suuremasse teadmatusse. Meil tuleb tõesti vaadelda minevikku “Jumala jaoks” (s 26), märgates oma pattu ja Tema andeksandmist - mäletades, et see mis on kirja pandud tuleb “Issandalt…..meie Lunastajalt” (s 14) - ja alles seejärel saame vaadata sellele, mida Jumal meilt ootab ning mida Ta tahab meile teha tulevikus.
Selle kommentaari autor: Mary Evans