Selle psalmi teemaks on Jumala rahva viletsus ja kannatus. Psalm pärineb ajast, kui Jumala rahvas oli sattunud väga raskesse olukorda ning nad ei mõista enam Jumala käitumist. Näib, et Jumala viha lausa “suitseb” oma rahva vastu - siin võis psalmist mõelda Jeruusalemma põlemise suitsu selle vallutamisel, Jumala vihaleeki. Ta küsib: “Miks sa Jumal, oled meid ära heitnud jäädavalt?” Suures ahastuses jääb meie pilk kinni raskustele ning häving tundub lõplik. Kui inimlikult ei ole enam mingit lootust, ei jaksa inimene oodata ka tulevikult midagi. 

Küsimus ei ole ainult vangipõlves, hingeahastust ja pimedust suurendab see, et kõik kohtumised Jumalaga, kinnitused ja märgid Jumala ligiolust, olemasolust, hoolimisest (kõik see millele toetus ja kinnitus tema jumalakogemus) - kõik on kadunud. Ei ole enam regulaarseid templiteenistusi, usupühasid, olulisi juhte ja eesminejaid, isegi mitte prohveteid - midagi ei ole! Selle asemel aga on igal pool vaenlase möirged ning tähised tema valitsemisest. Ja keegi ei tea kui kaua veel ( s 9-10)

Taolised pimeduse tunnid, päevad, kuud, mõnikord isegi aastad, on osa terve jumalarahva kogemusest. See oli isegi Jeesuse enese kogemus - kui Ta ristil rippus ja pimedus kattis kogu maa ning ta hüüdis “Isa miks sa oled mu maha jätnud?”. Ja see teadmine on meie esimene “relv” võitluses pimedusega. Need hetked ei tule mitte kogemata, ootamatult, väljaspool Jumala kätt ja plaani. Keset pimedust ahastades ei tea sa iial - kui kaua veel.

Aga taolises “Miks?” ja “Kui kaua?” küsimises, ning oma ahastuse väljavalamises jõuab psalmist tsentraalse tõeni. Salm 12 on kogu psalmi telg ning ühtlasi tõde, millest laulja siin kinni haarab, sest muud ei olegi. Ta pöörab oma pilgu hävituselt Jumalale, ning hakkab kirjeldama, milline on Jumal.

Esimene mida ta ütleb on: “Sina oled minu kuningas”; siis meenub talle, et Jumal teostab kogu maailmas oma päästet. See võiks olla kibeda sarkasmi koht - sest just päästet ta ju oma pimedusest vajabki. Aga nii suures hädas ei ole enam jõudu sarkasmiks. 

Järgmistes salmides meenub talle üha uusi fakte Jumala kohta - iga salmi alguses kordub sõna “Sina” : sina lõhkusid, sina purustasid, sina lõhestasid, sina tegid, sinu päralt on isegi päeva ja öö! Sina sead kogu maailma rajad - ja laulja lõpetab selle loetelu otsese käsuga enesesle: “Mõtle sellele!” ( s 18). Vaata maailma enese ümber ja Jumala tegusid selles ja mõtle sellele! Nüüd on ta silmad kinnitatud Jumala väele üle iga vastupaneva jõu.

Sama on ju meiega - nii kaua kui elu sujub ei ole keeruline Jumalat uskuda ja ülistada. Aga kui tuleb pimeduse tund, siis esimene milles kahtlema hakkame on Jumal, tema vägi ja võime aidata. Mõtle õigetele asjadele - on siin psalmisti julgustus ja õpetus meile.

Ka keset tänase maailma kasvavat pimedust, vägivalda, häda, ahastust ja korruptsiooni,  keset su isiklikku pimedust,  tuleb seista ning hüüda oma usutunnistust - tuleb taas meelde tuletada Kellesse, millisesse Jumalasse sa oled uskunud. Ja kui selgub, et su jumalapildis on midagi valesti, on võimalus teha korrigeeringuid, hüljata see mida oled uskunud valesti ning rajada end tõele. 

Laulja mõistab siis, et Jumal tegi kõike seda oma nime pärast! Ja sellest saab alus, mille psalmisti jalad siin pimeduse sügavikus korraga leiavad.  Ta kordab, meenutades Jumalale: sinu nime teotatakse, sinu omasid tapetakse igas pimedas peidupaigas, see on sinu riiuasi, Sina oled lunastaja, sina valisid, ja sina viid lõpule ja sellele saab ta rajada oma lootuse. Sellele saab loota ka iga uskuja täna. Jumal ei lase oma nime häbistada.