Psalm 135 ei ole mäele tõusmise laulude hulka arvatud, kuid selline kiituse väljapurse pidi algselt lähtuma küll palverändurite huulilt, kes hakkasid oma sihtkohta jõudma. Turvaliselt Siionisse jõudmas, laulavad nad kõigest, mida Jumal on teinud: valides rahva endale väärtuslikuks omandiks (Ps 135:4), päästes nad ning garanteerides neile pärandi (Ps 135:8-12). Jumal osutab neile oma suurt halastust ja kaastunnet igal nurgal. Ka meie, olles need, kes on osa saanud kõigist neist eesõigustest ning enamgi veel - Kristusest, peaksime ühinema selle kiituselauluga.

 Aga mida selle all mõtleme, kui ütleme, et Jumal on “väärt meie kiitust”? Kuidas teha nii, et see ei muutuks lihtsalt õõnsaks kristlikuks klišeeks; tuttavlikuks refrääniks mille üle me pole korralikult isegi järele mõtelnud? Ainult siis, kui meil on elav suhe Temaga, keda kiidame, kui see kiitus voolab välja meie südame ülevoolust, sest oleme kogenud Tema headust ikka ja jälle. Ka psalm 134 kui 135 - teistmoodi kiituselaulud - kutsuvad meid üles ülistama Jumalat, kes on väärt kõike kiitust; kelle uskumatud teod ning tavatu loomus väärib meie ülistust. 

Tema on Jumal, kes: lõi taeva ja maa (Ps 134:3); kes on suurim kõikidest teistest “jumalatest” (Ps 135;5); kes omab kontrolli kogu keskkonna üle ( Ps 135:7); kes hävitab oma rahva vaenlased (Ps 135:10) ja kes on igavesti (Ps 135:13). Ta on kõike seda ka täna ja siin ja meie elus.

 Jumal väärib kogu meie kiitust, kogu aeg.  Aga kiituse meelsusest on lihtne eksida siis, kui hindame Teda vaid sellelt tasandilt, kas ja kuidas Ta on sekkunud meie ellu. 

Tõde on nii nagu ütleb laul - kas leiame end kõrbest või allikate maalt, meil tuleb õnnistada Tema nime, sest Tema nimi on väärt õnnistust.