Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 3:6-21
Abner pakub Taavetile lepingut6Niikaua kui oli sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel, võimutses Abner Sauli kojas.
7Saulil oli olnud liignaine, Rispa nimi, Ajja tütar. Ja Iisboset küsis Abnerilt: „Mispärast sa lähed mu isa liignaise juurde?”
8Aga Abner vihastas väga Iisboseti sõnade pärast ja ütles: „Kas ma olen mõni Juuda koerapea? Veel tänapäevalgi ma teen head su isa Sauli soole, tema vendadele ja sõpradele, ja ma ei ole andnud sind Taaveti kätte. Aga nüüd sa heidad mulle ette patusüüd selle naisega!
9Jumal tehku Abneriga ükskõik mida, kui ma ei tee Taaveti heaks, mida Issand temale on vandega tõotanud:
10kuningriik võetakse Sauli soolt ja Taaveti aujärg püstitatakse Iisraelile ja Juudale Daanist kuni Beer-Sebani!”
11Siis ei julgenud Iisboset Abnerile enam sõnagi kosta, sest ta kartis teda.
12Ja Abner läkitas käskjalad enese poolt Taaveti juurde küsima: „Kelle päralt on maa?”, et ütelda: „Tee minuga leping, ja vaata, siis on sinuga minu käsi, mis pöörab kogu Iisraeli sinu poole!”
13Ja tema vastas: „Hea küll, ma teen sinuga lepingu. Aga ma nõuan sinult ühte asja ja ütlen: Sina ei saa näha mu palet, kui sa ei ole toonud mu ette Sauli tütart Miikalit, enne kui sa tuled vaatama mu palet.”
14Siis Taavet läkitas käskjalad Sauli pojale Iisbosetile ütlema: „Anna mu naine Miikal, kelle ma enesele kihlasin saja vilisti eesnaha eest!”
15Ja Iisboset läkitas naise järele ning võttis tema ära ta mehelt Paltielilt, Laisi pojalt.
16Aga ta mees tuli koos temaga ja käis nuttes ta järel Bahuurimini. Siis ütles Abner temale: „Mine tagasi!” Ja ta läks tagasi.
17Ja Abner rääkis Iisraeli vanematega, öeldes: „Te olete juba ammu tahtnud saada Taavetit enestele kuningaks.
18Tehke seda siis nüüd, sest Issand on kõnelnud Taaveti kohta, öeldes: Oma sulase Taaveti käega ma päästan oma Iisraeli rahva vilistite käest ja kõigi ta vaenlaste käest.”
19Ja Abner rääkis seda ka benjaminlaste kuuldes; seejärel läks Abner ka Hebronisse kõnelema Taaveti kõrvu kõike, mis Iisraeli silmis ja kogu Benjamini soo silmis hea oli.
20Kui Abner tuli Taaveti juurde Hebronisse ja koos temaga kakskümmend meest, siis tegi Taavet võõruspeo Abnerile ja meestele, kes olid koos temaga.
21Ja Abner ütles Taavetile: „Ma võtan kätte ja lähen ning kogun oma isanda kuninga juurde kogu Iisraeli, et nad teeksid sinuga lepingu ja et sa saaksid valitseda kõige üle, mida su hing himustab.” Siis laskis Taavet Abneri minna, ja ta läks rahus.
Sõjapealik Abner oli pärast Sauli surma sisuliselt Iisraeli valitsejaks, kuigi ametlikult oli selleks Sauli poeg Iisboset. Kuninga naised kuulusid aga sellele, kes päris võimu. Nendesse puutumine oli seega eksimus kuningavõimu vastu - aga just seda Abner tegi, kuigi võim ei kuulunud tegelikult temale. Abner oli räigelt ületanud oma volituste piire, ja kui Iisboset selle ebaseaduslikkusele viitas, siis ta vihastas (s 7-8). Nii leidis ta, et kui tal ei lasta rahus tegutseda, on parem peremeest vahetada, sest nagunii oli Sauli kuningriik lagunemas.
Taavetile oli Jumal ise tõotanud anda kogu Iisraeli kuningriigi (s 9-10), aga see tõotus ei olnud veel täitunud. Tol hetkel valitses Taavet ikkagi vaid Juuda sugu, ning Taaveti väepaeliku Abneri ja Iisboseti väepaliku Joabi vahel valitses vihavaen. Olid ju Taaveti mehed hiljuti tapnud üle 300 Abneri mehe ning Abner tapnud Asaeli.
Seda enam oli üllatav, kui Abner äkki pooli vahetas. See muutis kogu olukorra. Ilmselt Abner mõistis, et kuigi Iisboset kartis teda ja ta sai tema valitsuse all toimida omatahtsi, ei olnud see tugev võimupositsioon - Iisboset ei olnud kuningana piisavalt tugev, et ühendada ja valitseda tervet riiki. Abnerit motiveeris aga soov pälvida valitseva kuninga juures võimalikult kõrge võimupositsioon. Ja ta oskas poliitikat teha: ta pakkus Taavetile alistumislepingut ja lubas lisaks oma mõju kasutades pöörata kogu rahva Taaveti poole. Selline tegutsemine kindlustanuks talle kindla koha Taaveti õukonnas. Et rahva toetust saada, tuletas ta rahvajuhtidega rääkides neile meelde, mida Jumal oli Taaveti kohta tõotanud.
Taavet oli lepiguga nõus, kuigi tema õigus kogu Iisraeli kuningtroonile oli kindlam juba siis. Taavet oli pidanud oma naise Miikali maha jätma, kui põgenes õukonnast ja Sauli viha eest ning Saul oli omakorda Miikali andnud teisele mehele. Nüüd soovis Taavet Abneri lubaduse tõestuseks oma naise tagasi saada ja Abner teeb kõik mis tema võimuses, et see nii ka läheks.
Kuigi Taavet oli Jumalast valitud kuningas ja teda teenida oli õige, ei õigustanud see Abneri käitumist. Näeme selgelt, et ainus Abneri tegusid suunav motiiv oli võimujanu, ning ta oli äärmiselt osav manipuleerimises, kuigi varjas seda Taaveti ees õilsa eesmärgi taha. On hämmastav miks Taavet, targa juhina, oli nõus sellise mehega üldse lepingut tegema.
Sellest loost võime leida mitmeid hoiatavaid momente. Näiteks kui keegi osutab meie valedele tegudele (nagu Iisboset Abneri omadele) - kas vihastame ja lahkume, või võtame aega oma südant uurida ja teeme meeleparanduse? Kas ka meid ajab taga mingi kihk, mille nimel oleme nõus tegema mida iganes? Millised on meie elu viljad? Kas jaksame ära oodata kuni Jumal ise täidab meile antud tõotused või hakkame Teda “aitama”?
Jumal ei manipuleeri inimestega, ega kasuta manipulatsiooni oma plaanide teostamiseks. Abner arvas et on kavalate käikude abil jõudnud eesmärgile, aga ta ei teadnud, et nii toimides oli ta ühtlasi alla kirjutanud oma surmaotsusele.
Selle kommentaari autor: APÜ