Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 12:1-14
Naatan manitseb Taavetit1Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.”
5Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!”
7Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.
9Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.
10Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.
11Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes.
12Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal.”
13Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.
14Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!”
Jumal ei olnud Taavetit hüljanud. Aga Ta ei lase Taavetil viimase enda seatud lõksus enam sügavamale vajuda, vaid sekkub asjasse. Prohvet Naatani jutustatud lugu tabab kümnesse. Miks pidi kuningas saama just selle, mis ei olnud tema oma? Ka Taavet ise mõistis, et kogu asjale ei olnud mingit mõistlikku selgitust, aga patust pimestatud inimene ei tegutsegi arukalt.
Jumala poolt antud kümnest käsust oli Taavet rikkunud mitut korraga. Kõik algas sellest, kui ta astus üle käsust mis keelas himustada ligimese naist. Sellega koos lendasid prügikasti ka keeld abielu rikkuda ning ning keeld mõrvata. Sündmuste kulgemises tundus mõistlik nii tapmine, teise mehe naise varastamine kui ka hoolikalt sepitsetud valede võrk millest ei puudunud valetunnistused.
Aga kõik need Taaveti patud põimuvad esimese käsu rikkumise ümber: “ Mina olen Issand, sinu Jumal! Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:2-3). Ära lase millelgi oma elus saada nii tähtsaks, et see rikub sinu suhte Jumalaga!
Taavet nõustus prohvet Naataniga selles, et kuigi abielurikkumine ja mõrv on eksimused inimeste vastu, on need oma sügavamas olemuses patud Jumala vastu. Patt võib ilmneda mistahes vormis, viimselt on see ikkagi Jumala ärapõlgamine.
Jumala arm on arusaamatult imeline: kohe, kui Taavet oma patud tunnistab, kuulutab prohvet talle evangeeliumi sõnumit. Jumal annab andeks! Patu tagajärjed ei kao, aga ka kõige hullemal patustajal on võimalik oma suhe Jumalaga taas korda seada, sest Jumal ise soovib selle taastada.
Kadunud pojal on kodule lähenedes süda saapasääres, aga teda nähes, jookseb Isa talle vastu.
Selle kommentaari autor: Anne Tuovinen