Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 13:1-22
Amnon ja Taamar1Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.
2Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.
3Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.
4Ja see küsis temalt: „Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?” Ja Amnon vastas temale: „Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.”
5Ja Joonadab ütles temale: „Heida voodisse ja tee ennast haigeks! Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!”
6Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: „Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!”
7Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: „Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!”
8Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.
9Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: „Saatke kõik inimesed mu juurest välja!” Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.
10Siis ütles Amnon Taamarile: „Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!” Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.
11Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast kinni ja ütles temale: „Tule maga minu juures, mu õde!”
12Aga too ütles temale: „Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!
13Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!”
14Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.
15Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: „Tõuse üles, mine ära!”
16Aga ta vastas temale: „Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!” Kuid Amnon ei tahtnud teda kuulata,
17vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: „Aja ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!”
18Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta välja ning sulges ukse tema taga.
19Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.
20Ja Absalom, tema vend, ütles talle: „Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!” Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.
21Kui kuningas Taavet kuulis sellest kõigest, siis ta vihastas väga.
22Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et too oli tema õe Taamari ära naernud.
Kümne käsu lõpuosas algavad käsud sõnadega “Ära himusta…” Kuningas Taaveti poeg Amnon jäi haiglase himu vangi, mis viis ootamatu ja kurja lõpuni.
Mitte keegi ei pääse suurtest kiusatusest, aga ka neis saab otsustavaks see, mida inimene valib teha. Jumala poolt antud kümme käsku olid mõeldud inimese elu kaitseks. Need ei olnud lihtsalt häid asju keelavad seadused, vaid “liiklusmärgi” või tähised, mis viisid õnnistuseni.
Sõprade nõuanded võivad olla suureks abiks - aga ainult siis kui need on tõesed. Amnoni sõbra nõuanded ei joondunud kuidagi Jumala poolt antud, elutoovate ja elu kaitsvate käskudega, vaid lükkasid himus põleva Amnoni pigem kuritöö suunas. Nii pettis ta oma isa Taavetit ning eiras täiesti kaasinimese austamise käsku, mis antud juhul oleks tähendanud oma poolõe puutumatuse säilitamist.
Amnon õigustas end sellega, et nimetas oma himu armastuseks. Ometi muutus Taamar talle kättesaamise järel vastumeelseks. Tolle aja käsuseadus kohaselt oleks ta pidanud Taamari, kelle oli vägistanud, endale naiseks võtma. Amnon aga otsustas mitte kuulda Taamari anumist ning ajas ta karmilt enese juurest ära.
Viimane, mida me Taamari kohta teada saame on, et ta jäi "hüljatuna" Absalomi kotta, Amnoni südametu vägivalla tulemusena. Ometi oli Taamar oma isa ja venna käsul oli toiminud kohusetundlikult ja kuulekalt. Sellisena esindab ta nii paljusid läbi aegade, kelle elud on saanud põrmustatud, kuigi nad ise selles kuidagi süüdi pole olnud; naisi, kelle ilu ei ärata mitte armastust vaid himu, viies ülekohtuse kuritarvitamiseni. Amnon, vastukaaluks, on paljude teistsuguste inimeste kehastus, kelle olemisviisi on Shakespeare hästi väljendanud: "Vaim raiskub roojusse / see on iha tegutsemine... Mida vaevu maitstud juba põlgus huulil / läin'd põhjused, mida jahitud / kui juba neid vihates..." (Sonett 129).
Ilmselt arvas Amnon, et peale seda vahejuhtumit jätkub elu vanaviisi. See aga polnud enam võimalik. Esiteks vihastas kuningas Taavet kui teated juhtunust temani jõudsid, lisaks hakkas Taamari vend, Absalom hauduma kättemakusmõtteid.
Samas loeme, et Taavet - kuigi maruvihane - ei tee mitte midagi. Miks? Tekst vaikib sellest ja jätab meid juurdlema. Paljud iidsed käsikirjad üritavad sellele seletust anda väites, et Taavet jäi tegevusetuks tänu "armastusele" oma esmasündinu vastu. Kahtlemata oli oma mõju ka Taaveti ja Batseba lool - himu oli juba enne perekonda sisenenud… Igal juhul jättis Taaveti varasem eeskuju ta moraalselt võimetuks peatama kedagi sedasama eeskuju järgimast.
Apostel Paulus hoiatab: “ Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.” (Gl 6:7)
Selle kommentaari autor: APÜ