Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 13:23-39
Absalomi kättemaks ja põgenemine23Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.
24Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: „Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma sulase juurde!”
25Aga kuningas vastas Absalomile: „Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks.” Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.
26Ent Absalom ütles: „Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!” Ja kuningas küsis temalt: „Mispärast peaks tema minema koos sinuga?”
27Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna koos temaga.
28Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: „Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: 'Lööge Amnon maha!', siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!”
29Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma muula selga ja põgenesid.
30Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: „Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainsatki.”
31Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.
32Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: „Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris.
33Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!”
34Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt.
35Siis ütles Joonadab kuningale: „Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis.”
36Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.
37Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.
38Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.
39Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.
Öeldakse, et “aeg parandab haavad”. Aga aeg ei paranda haavu, kui pole toimunud tõelist andeksandmist, mis sulatab inimese kõva südame. Reeglina ongi vaid kaks varianti: anda armu või teha süda kõvaks ning muutuda kibedaks.
Absalom oli oma õe suhtes toime pandud kuriteo pärast haudunud kättemaksu ligi kaks aastat, ning ta ei suutnud andeks anda. Kuninga pojana, oli tal meelevald suunata sulaste tegutsemist ning nüüd käskis ta: “Tapke Amnon!”. Kättemaksu haudumine viis poolvenna mõrvamiseni.
Piibli alguses loeme, kuidas Aadam ja Eeva peale pattulangemist põgenesid Jumala eest. Selles loos põgeneb Absalom oma isa Taaveti eest, kellele tema teod tõid kurvastust ning kes ei olnud nõus sellega mida Absalom oli teinud. Isa usaldus ja armastus oli reedetud. Taavet pidi leinama oma poja Amnoni surma, kuid sellele lisaks toime tulema ka teadmisega, et selle tapatöö tegijaks oli tema enda teine poeg Absalom.
Taavetil oleks võinud nüüd õigustatult jätkata kättemaksutsüklit, ometi ta ei tee seda. Miks? Võibolla sellepärast, et ta enese langemine oli talle näidanud kui kohutav võib olla pattulangemise tagajärg (2Sm 12). Võibolla ka sellepärast, et Absalom oli tema lemmikpoeg, kellele ta tegelikult ei suutnud vastu seista. Juba selle loo alguses näeme, et Taavetil oli tegelikult kahtlusi Absalomi kutse suhtes ning et ta aimas midagi hämarat teoksil olevat. Sellest hoolimata ei järginud ta oma arusaamist, vaid lubas ikkagi kõikidel kuningapoegadel minna. See, et ta viimaks Absalomi pealekäimisele ikkagi järele andis näitab, et Taavet oli nõrk ja ka rumal, võimetu toimima omaenese veendumuste kohaselt ning ka mõjutatav hirmust solvata oma lemmikpoega.
Samas oli Taavet ise kogenud andekssaamist, ning see oli sulatanud tema südame nii, et “..Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.” (s 39).
Tähelepanuväärne on see, kuidas taas tuleb lavale Joonadab, kes teeskles teiste ees abivalmis sõpra, tegelikult aga toimis vaid omakasu silmas pidades. Enne oli ta Amnonile andnud surmatoovat nõu, nüüd püüab ta Taavetit mõjutada. Täie rahuga soovitab ta Taavetil mitte muretseda, sest tema pojad olla turvatud. Absalomi viha olla suunatud vaid Amnoni poole- ja seda teadvat Joonadab juba ammu. Kui ta seda ammu teadis - miks ta siis kuningat varem ei informeerinud? Samuti väidab ta, et teated sellest, et Taaveti teised pojad on vee elus saab tähendada vaid seda kõik ongi läinud nii nagu “su sulane on öelnud” (s 35). Huvitav, kas Joonadabi täpsed andmed tulenesid sellest, et ka tema oli osaline Absalomi plaanides ning püüdis nüüd lihtsalt omandatud informatsiooni oma kasuks realiseerida. Mõlemal juhul, kumb iganes oleks võimul olnud - Joonadab oleks asja taas enesele soodsaks rääkinud.
Vana Testamendi kangelastest rääkides näitab Piibel otsekoheselt ja karmilt millist viletsust toob patt inimeste ellu. Ka tänases tekstis on mitmeid hoiatavaid näiteid, mida tähele panna. SIiski näeme ka seda, kuidas Jumal kaitses näiteks noort Saalomoni, tulevast kuningat, kõigis neis õukonnaintriigides. Samuti näeme kuidas kunagi vägeva ja targa kuningas Taaveti süda muutub kõhklevaks ja rumalaks kompromisse tehes oma pereelus.
Selle kommentaari autor: APÜ