Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 11:1-11
Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma1Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäe juurde, läkitas Jeesus kaks oma jüngritest
2ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
3Ja kui keegi teile ütleb: Miks te seda teete? siis öelge: Issand vajab teda ja läkitab ta peatselt tagasi!”
4Jüngrid läksid ja leidsid sälu seotuna värava juures tänaval ja päästsid ta valla.
5Ja mõned sealseisjaist ütlesid neile: „Mis te teete, et päästate sälu lahti?”
6Aga nemad ütlesid neile just nõnda, nagu Jeesus oli käskinud, ja nad jäeti rahule.
7Ja nad tõid sälu Jeesuse juurde ja heitsid oma rõivad ta peale ning Jeesus istus sälu selga.
8Ja paljud laotasid tee peale oma rõivad, aga teised väljadelt raiutud oksi.
9Need aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!
10Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!”
11Ja Jeesus tuli Jeruusalemma pühakotta. Kui ta oli ümberringi kõike vaadanud, läks ta hilise aja tõttu koos nende kaheteistkümnega Betaaniasse.
Täna kohtame Jeesust teel Jeruusalemma ja teel kannatusse. Sellest hoolimata on Tema lähenemine Jeruusalemmale täis pidulikku hõngu kui Ta ühineb linna poole suunduvate palverändurite vooluga. Meile ei öelda, millise pühaga täpselt tegemist oli, kogu Markuse fookus on Jeesusel. Alles see, kui Jeesus emaeesli sälu seljas linna siseneb põhjustab rahvahulkades ekstaatilise ülistuse, äratundmises, et Jeesus on Jumala poolt tõotatud Kuningas, kes üksi suudab päästa oma rahva. See on fookus, mida ka meie võiksime järgida.
Kogu stseen on tulvil tolleaegsele rahvale tuttavaid Vana Testamendi ettekuulutusi, mis kinnitasid Jeesuse identiteeti ning põhjustasid Jumala päästeplaani imetluses spontaanse ülistuse. Emaeesli sälg on loom “kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene” (s 2) - ning siin on viide Vana Testamendi ajal käibel olnud tavale panna teatud loomad kõrvale, eriliseks otstarbeks (4Ms 19:2; 5Ms 21:3; 1Sm 6:7). Isegi sälu “lahti päästmise” (s 4) leiame kuniglikust õnnistamise tekstist Juuda üle: “ Ei lahku valitsuskepp Juudast ega sau tema jalgelt, kuni tuleb Juuda poeg …. Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa…” (1Ms 49:10-11).
Mahalaotatud kuued ja palmioksad kuulusid võitja vastuvõtmise traditsiooni juurde; “Hoosanna” hüüded tulevad aga otse Psalmist 118 (Ps 118:9-10), mis kuulutab Jeesuse Taaveti soost pärinevaks kuningaks, kes on tulnud päästma. Samasuguse tunnistuse andis ka oma nägemise tagasi saanud Bartimeus (Mk 10:47-48). Täna, seda teksti lugedes, oleme ka meie saanud selles loos osalejateks, ning on oluline, mida me näeme, millise tähenduse sellele enda elus anname.
Selles episoodis kaasategev rahvahulk ei olnud ilmselt eriti suur, ning kogu stseen võis meenutada pigem kohaliku tähtsusega sündmust. Siiski nende jaoks, kel olid silmad näha, oli Jeesus see “nurgakivi” (Ps 118:22), mis inimeste poolt kõrvale heideti, kuid oli kallihinnaline Jumala silmis. Taoline nägemine on iga Pühast Vaimust inspireeritud uskuja eesõigus ja Jeesuse päästetegu, mida nende sündmuste toimumise ajal olid inimesed oodanud aastasadu, on täna kättesaadav kõikidele..
Jeesuse vaatluskäik Jeruusalemma templi juurde aga avab meie ees selle loo tumedama poole: religioon oli Päästja suhtes pimedusega löödud.
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate