Hiljuti sai üks mu tuttav noor pagulane elamisloa minu riigis, ning kui sellest rääkisime, siis ta mainis, et tema kõrged akadeemilised tulemused oli tingitud ta vanemate tungivast soovitusest  teha oma parim nii õppimises kui töö juures, olla seaduskuulekas ning hea kodanik. Tema vanemate meelest oli see parim viis väljendada oma tänu pakutud uute võimaluste eest ning teenida seda kogukonda mis oli neid vastu võtnud. Kahjuks on meie tänane reaalsus oluliselt muutunud - paljudes riikides kohtavad immigrandid ja pagulased valdavalt vaenulikkust. Selle taustal mõistame veel enam, kui suur väärtus on stabiilne ja õiglane valitsus ja võimalus elada rahus omal maal.

Aga ka meil, kui jumalariigi kodanikel, tuleb samamoodi silmas pidada mis on kuningriigikohane käitumine - sest me kuulume Jumala valitute hulka, meile on antud uus elu ja elukvaliteet. Tema teab kuidas saame meile antud andidega teenida seda maailma parimini. Peetrus ütleb selgelt, et viimselt on meie elu eesmärgiks tuua kõiges ja kõigega au Jumalale.

Teiseks, püha elu elu on tunnistus Jumalast. Siia juurde kuulub alistumine inimlikele autoriteetidele. Kristlased ei tohiks rikkuda valitsuse poolt välja antud seadusi hooletuse või mõtlematuse pärast. Hea valitsus on samuti Jumala and ning Tema on inimesed pannud elama kogukondadena - nii on meie osa teha kõik ühiskonna toetamiseks.

Loomulikult omab üldine põhimõte,“austage kuningat” (s 17), ka piire. Peetrus oli noore koguduse algusaegadel korduvalt vangis olnud, ning tuttav olukordadega, kus Jumala tahe läks üle valitseva kuninga tahtmise. Viimaks ta ka surmati nende valitsejate käsu läbi. Praegugi on paljudes riikides kristlased sihikule võetud, hoolimata nende eeskujulikust käitumisest kodanikena - mõnikord isegi just selle tõttu! Tagakiusatud kristlased vajavad erilist tarkust otsustamaks millal ja kuidas alistuda kehtestatud seadustele, aga ka millal alistumine tähendab Jumala salgamist.

Meie, ülejäänud, peame seisma nende kõrval.