Sõnad on Peetruse jaoks olulised. Nelipühipäeval, kui Püha Vaim langes, oli Peetruse ülesanne selgitada hämmastunud ümberolijaile Jeruusalemmas, mis tegelikult sündis (Ap 2:14–36). Püha Vaimu läbi, kelle Peetrus oli saanud, rääkis ta võimsalt Jeesusest ja Tema ülestõusmisest ning et inimestel tuleb pääste pakkumisele vastata. Ka hiljem, algkoguduse ajal kirjeldas ja ka tõlgendas Peetrus Jumala kutsumist Korneeliuse kojas ning seda, et ka paganad võivad järgida Jeesust (Ap 11:4–18). Pole siis mingi ime, et ta ütleb Jumala sõna kohta, et see on hävimatu (1Pt 1:24-25).

Mõnikord annab pilt tõe edasi sõnadest paremini. Tänases tekstis on see nurgakivi kujund, mis on pandud hoone aluseks ja millega meie, kui ülejäänud kivid joondume. See pilt, illustreerides Jeesusele rajatud elude kindlust ja turvalisust (s 6), on saanud erilise tähenduse ning kajastub paljudes lauludes. Meie mälus liitub see Jeesuse poolt jutustatud tähendamissõnaga targast majaehitajast, kes oma hoone rajas kaljule (Mt 7:24–27). Samamoodi vajame ka meie kindlust ja stabiilsust praegustes, erinevaist tõdedest pikitud ja väga heitlikes aegades. 

Ka Peetruse lugejad tundsid nälga stabiilsuse ja tõe järele. Peale sajandeid kestnud pagendust, polnud neil mingit maad, mida enda omaks nimetada, neil polnud kuningat ega templit, preestreid ega prohveteid. Kas Jumal oli lõpetanud nendega suhtlemise?

Aga nüüd, Jeesuses, kes oli nurgakivi, oli neil korraga nii Prohvet, Preester kui ka Kuningas. Nüüd said nad jälle kinnitatud, et on valitud rahvas, veelgi enam - nüüd kuuluvad nad kõik Jumala rahva ja püha preesterkonna hulka! Ning meie, paganad, oleme Jumala rahva, juutide “kaaskodanikud” (Ef 2:19–22).

Tänu olgu Jumalale, kes ülemaailmset kogudust ehitab üheks pühaks hooneks, mis on rajatud nurgakivi Jeesusele!