Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 2:18-25
Käitumisest maailmas18Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele, mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele.
19Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult.
20Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt.
21Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.
22„Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust”;
23ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt;
24ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.
25Teie olite ju „nagu lambad ekslemas”, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.
Individualistlikus ühiskonnas pole lihtne üksteisele alistuda. See pole kunagi lihtne olnud - aga tänapäeval peetakse õigust valida peamiseks. Alistumise tumedamal poolel on hukatuslikud inimlikud kalduvused nagu ekspluateerimine ning teisi hävitav võimutsemine. Ja tõesti - alistumine viis Jeesuse ristisurma.
Peetruse soovitus alistuda algab 13. salmist sõnadega “Issanda pärast”. Otsustavaks küsimusteks meile on: “Kellele kuulub meie lojaalsus primaarselt?” ning “Mis toob Jumalale au?”. Mis joondub Jumala plaanidega selles maailmas ning ka meie elus? Küsimus Jumalale esmalt alistumisest määratleb meie jaoks kogu järgneva peatüki rakenduse.
Üllatavalt käsitleb Peetruse esimene spetsiifiline soovitus alistumiseks orjust. Peetruse-aegne orjapidamine ei olnud alati nii julm, kui oleme harjunud vaatama filmidest, kus sellega kaasneb sageli piitsutamised ning orjalaevad. Sõna, mida Peetrus siin kasutab viitab pigem sulastele majapidamises, kellest paljusid peeti peaaegu pereliikmeteks või siis olid ajutiselt majapidamises abiks võlgade tasumise eesmärgil. Oli orje, kes toimisid kogu valduse haldusjuhtidena, koduõpetajatena ning keda respekteeriti spetsialistidena. Tolleaegses kultuuris soovitasid permehele alistumist nii Peetrus kui ka Paulus, Jumalale alistumise osana (s 16 “Jumala sulased” -mõnes tõlkes “Jumala orjad”).
Peetrus ei toeta kuidagi vägivalda teise inimese vastu. Orjapidamine kui süstemaatiline sotsiaalne ekspluateerimine on õigustamatu - ning sageli on just kristlased seisnud sellise rõhumise lõpetamise eest.
Oma autobiograafias kirjeldab Kenneth Bae oma vangistuses olemise perioodi Põhja Koreas, ning muutust, mis toimus tema suhetes valvuritega, kui ta peale suurt emotsionaalset sisemist võitlust viimaks aktsepteeris seda, et kuigi tal oli õigus nõuda vabadust, oli see Jumala plaan tema jaoks, olla tol perioodil just seal ja vangina.
Paulus soovitab valida vabaduse, kui see on võimalik, sest Kristuses me oleme vennad ja õed, mitte peremehed ja orjad (Fm 1:16, 1Kr 7:21). Aga vabatahtlikult valitud alistumine võib tuua pöördelise olukordade muutumise.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner