Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 4:7-11
Kristlase elust ja kannatusest7Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks.
8Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga”.
9Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata!
10Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.
11Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.
Lugedes neid sõnu tõusis mu südamest palve ühe meie noore jutlustaja eest, kes pidi järgmisel hommikul jutlustama. “ Kui keegi räägib…” (s 11) on tabav meeldetuletus meile kõikidele kasutada oma ande hästi, teisi teenides. Aga Peetruse ütlus kehtib palju laiemalt kui vaid jutlustamise kohta - mis iganes annid meile on kingitud (s 10), antakse meile ühtlasi ülesanne nendega teenida teisi. Teadmine, et iga and tuleb Jumalalt, annab meile ka kindluse, julguse ja distsipliini nende kasutamiseks. Richard Foster on öelnud: “Kuidas peaksime teisi teenima? Meie maalim vajab kaastundlikke, teenivaid juhte - sellepärast peaksime Jumalal lubama end kujundada taolisteks juhtideks ning vastu võtma juhirolli, kui seda meile pakutakse.”
Tänases peatükist leiame huvitava kõrvutamise - ühelt poolt andide kasutamise ning teisalt üleskutse vahel elada püha, armastusest täidetud ja palvest juhitud elu (1Pt 4:6-7). Need, kelle alluvuses on palgatöö tegijad teavad, et töö efektiivsus sõltub nii inimese iseloomust kui ka võimekusest maksimaalselt oma ande kasutades teha meeskonnatööd. Siin asetab Peetrus meile eekujuks Jeesuse, kes oli täiesti kuulutustööle fokusseeritud, kuid elas Jumalast juhtiud ja püha elu.
Peetrus lisab, et tähtis on ka meeles pidada viimset kohtupäeva ja, et “kõigi asjade lõpp on lähedal” (1Pt 4:6). See tähendab, et peame õppima olukordi hindama jumalariigi perspektiivist. Peetrus rõhutab, et on eriliselt oluline elada armastavalt üksteise kõrval, pidades silmas kaasinimese kasu.
Kui hoolime vaid enda eesmärkidest (ükskõik, kas selleks on suured misjonisaavutused või soov kuulda kord Issandalt sõnu “Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane!” (Mt 25.21)), siis võib kirg oma eesmärgile jõuda märkamatult muutuda tugevamaks Jumala juhtimise otsimisest; jõud, mis peaks tulema Jumalalt, asenduda meie endi pingutusega (s 11); ning me võime hoolimise asemel hakata oma kaastöölisi hoopis karmilt edasi piitsutama. See aga võib asetada meid viimasel kohtupäeval hoopis “aganate” sekka (Mt 3.12). Pea meeles, et kellega iganes sa koos töötad, on ka tema Jumalast loodud, kutsutud inimene, kelle üle on välja valatud Jumala armastus ning Tema annid. Mitte ükski plaan ei tohi saada tähtsamaks ligimese teenimisest ja armastamisest (s 8) - sest kõrgeimaks eesmärgiks on: “et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse läbi” (s 11).
Selle kommentaari autor: APÜ