Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 23:8-39
Taaveti vahvad pealikud8Need on Taaveti kangelaste nimed: Joseb-Bassebet, tahkemonlane, sangarite pealik, seesama on Esni mees Adino; ta tuli kaheksasaja vastu, kelle ta ühekorraga maha lõi.
9Ja tema järel Eleasar, Doodo poeg, ahohlane, üks kolmest kangelasest Taaveti juures, kui nad teotasid vilisteid, kes sinna olid kogunenud sõdima. Kui Iisraeli mehed taandusid,
10jäi tema paigale ja lõi vilisteid, kuni ta käsi väsis ja kangestus mõõga külge. Ja Issand andis sel päeval suure võidu ning rahvas pöördus tema järel tagasi veel ainult riisuma.
11Ja tema järel Samma, Aage poeg, hararlane. Kord, kui vilistid olid üheks jõuguks kokku tulnud, siis oli seal üks põllujagu täis läätsi. Rahvas põgenes vilistite eest,
12aga tema asus keset põllujagu ja päästis selle ning lõi vilistid maha. Nõnda andis Issand suure võidu.
13Ja kolm neist kolmekümnest peamehest läksid alla ja tulid lõikusajal Taaveti juurde Adullami koopasse; ja hulk vilisteid oli leeris Refaimi orus.
14Aga Taavet oli siis mäelinnuses ja vilistite linnavägi oli Petlemmas.
15Taavetile tuli janu ja ta ütles: „Kes annaks mulle vett juua Petlemma kaevust, mis on värava juures?”
16Siis tungisid kolm kangelast vilistite leeri ja nad ammutasid vett Petlemma kaevust värava juures, kandsid ja tõid Taavetile; aga ta ei tahtnud seda juua, vaid valas selle Issandale
17ja ütles: „Jäägu see minust kaugele, Issand, et teeksin seda! See on nende meeste veri, kes käisid oma hinge hinnaga.” Sellepärast ta ei tahtnud seda juua. Seda tegid need kolm kangelast.
18Ja Abisai, Joabi vend, Seruja poeg, oli nende kolmekümne peamees ja tema lennutas oma piigi üle kolmesaja mahalöödu; tema oli nende kolmekümne hulgas kuulus.
19Ta oli küll lugupeetuim nende kolmekümne hulgast, ja oli neile pealikuks, aga nende kolme vastu ta ei saanud.
20Benaja, Joojada poeg, pärit Kabseelist, sõjamehe poeg, oli rikas tegudelt; tema lõi maha kaks vägevat moabi meest; tema läks alla ja tappis kaevus ühe lõvi, kord kui lund oli sadanud.
21Ja ta lõi maha egiptuse mehe, kes oli silmapaistev; egiptlasel oli piik käes, aga Benaja läks ta juurde kepiga ja kiskus egiptlase käest piigi ning tappis tema ta oma piigiga.
22Seda tegi Benaja, Joojada poeg, ja tema oli nende kolmekümne kangelase hulgas kuulus.
23Ta oli lugupeetuim nende kolmekümne hulgast, aga nende kolme vastu ta ei saanud. Ja Taavet pani tema oma ihukaitseväe ülemaks.
24Nende kolmekümne hulgas olid: Asael, Joabi vend; Elhanan, Doodo poeg Petlemmast;
25Samma, harodlane; Elika, harodlane;
26Heles, paltlane; Iira, Ikkesi poeg, tekoalane;
27Abieser, anatotlane; Mebunnai, huusalane;
28Salmon, ahohlane; Mahrai, netofalane;
29Heeleb, Baana poeg, netofalane; Ittai, Riibai poeg benjaminlaste Gibeast;
30Benaja, piraatonlane; Hiddai Nahale-Gaasist;
31Abi-Albon, arbalane; Asmavet, bahuurimlane;
32Eljahba, saalbonlane; Jaaseni pojad; Joonatan;33Samma, hararlane; Ahiam, Sarari poeg, hararlane;
34Elifelet, Ahasbai poeg, kes oli maakatlase poeg; Eliam, Ahitofeli poeg, giilolane;
35Hesrai, karmellane; Paarai, arbalane;
36Jigal, Naatani poeg Soobast; Bani, gaadlane;
37Selek, ammonlane; Naharai, beerotlane, Joabi, Seruja poja sõjariistade kandja;
38Iira, jeterlane; Gaareb, jeterlane;
39Uurija, hett - kokku kolmkümmend seitse.
Taavet ei oleks iial suutnud üksi saavutada kõike, mis ta tegi. Tal oli vaja paljude teiste abi. Otsustavaks abiks kuningas Taavetile oli tema sõjavägi - koostöös nendega oli ta jätkuvalt edukas. Samamoodi vajame ka meie üksteist.
Tänases tekstis on nimekiri Taaveti sõdalastest, kes aastaid tema juhtimisel võitlesid kaitsmaks Jumala rahvast. Siiski on siin mainitud vaid üksikuid, juhte ja silmapaistvamaid sõdureid. Lisaks neile oli veel paljusid - ja neid kõiki iseloomustab täielik usaldus ja pühendumine Taaveti juhtimisele. See hea koostöö pidi algama juba varakult, sest ilma oma meeste toetusta poleks Taavet saanud võimu võtta. Näeme, et Taavet omalt poolt usaldab oma mehi - ta annab neile vastutusrikkaid ülesandeid ning sõdurid austavad Taavetit.
Meile räägitakse ka lugusid ja juhtumisi, mida tavaliselt kuuleb lõkke ääres laagris - lõvist, kes tapeti sel päeval kui lumi sadas maha, läätsepõllust, mis jäi sõjast puutumata, kuigi lahing käis sealt üle - ja siis päris peatüki lõpus, on lugu hetiit Uurijast, kes reedeti ta oma kapteni ning kuninga poolt.
Seal on ka lugu kolme mehe julgustükist ja sellega kaasnevatest seiklusest. Nad ei saa isegi medalit, selle eest, et toovad vaenlase liini tagant kruusitäei vett! Tegelikult vist oleks võidud neid isegi tribunali alla anda asjatu riskimise pärast, oma elude ohtuseadmise ning vaenlase provotseerimise eest. Aga see on vahva lugu: Taaveti igatsusest oma vallutatud kodu järele, sõdurite armastusest tema vastu, ning edukast seiklusest. Ja Taavet ei saa sellise hinnaga toodud vett lihtsalt ära juua - vaid ta valab selle joogiohvrina Jumalale - tuues Jumala ette meeste armastuse ja ohvrimeelsuse.
Kord pidin ühe projekti tarvis lugema Esimses Maailmasõjas võidelnud meeste kirju ning päevikuid. Need mehed kogesid sügavat armastust ja enneolematut ohvrimeelt lahinguväljal, kaevikutes ja tankides tekkinud lähedaste suhete läbi, nad jagades vastastikku kõike. Taolist lähedust ei olnud nad iial enne kogenud - ei oma kodukogukondades ja isegi mitte abieludes. Seetõttu oli tagasipöördumine tsiviilellu mõnegi jaoks üsna raske.
Taavet vajas tugevust ning jõudu nii kuningriigi sisemise roiskumise kui ka välisvaenlaste vastu. Kui koostöö on sisemiselt tugev ning õigetel alustel, siis suudab see vastu panna ka välistele ohtudele.
Jeesus kutsub oma järgijaid, meid, tegema koostööd Temaga ning üksteisega. Tema on ise juhtimas ja jõustamas kõiki, kes on nõus Talle pühenduma ja kuuletuma.
Selle kommentaari autor: APÜ