Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 24:1-14
Taaveti rahvalugemise raske tagajärg1Aga Issanda viha süttis taas põlema Iisraeli vastu ja ta kihutas Taavetit nende vastu, öeldes: „Mine loe ära Iisrael ja Juuda!”
2Siis ütles kuningas Joabile, sõjaväepealikule, kes oli tema juures: „Käi nüüd läbi kõik Iisraeli suguharud Daanist kuni Beer-Sebani, ja loe ära rahvas, et ma saaksin teada rahva arvu!”
3Aga Joab ütles kuningale: „Issand, su Jumal, andku rahvale lisa sajakordselt enam, kui neid on, ja mu isand kuningas saagu seda näha oma silmaga! Aga miks mu isand kuningas peab seda vajalikuks?”
4Kuid kuninga sõna Joabile ja väepealikuile jäi kindlaks, ja Joab ja väepealikud läksid kuninga eest Iisraeli rahvast lugema.
5Nad läksid üle Jordani ja jäid leeri Aroeri, paremale poole linna, mis on keset orgu Gaadi ja Jaaseri suunas.
6Siis tulid nad Gileadi ja alumisele Hodsimaale; seejärel tulid nad Daani, Jaani ja ringiga Siidoni juurde.
7Siis tulid nad Tüürose kindlusesse ja kõigisse hiivlaste ja kaananlaste linnadesse ning läksid Juuda Lõunamaale Beer-Sebasse.
8Ja nõnda käisid nad läbi kogu maa ning tulid Jeruusalemma üheksa kuu ja kahekümne päeva pärast.
9Ja Joab andis äraloetud rahva arvu kuningale: Iisraelis oli kaheksasada tuhat vahvat meest, mõõgatõmbajat; ja Juuda mehi oli viissada tuhat meest.
10Aga Taaveti südametunnistus vaevas teda pärast seda, kui ta oli rahva ära lugenud, ja Taavet ütles Issandale: „Seda tehes olen ma teinud suure patu. Aga nüüd, Issand, anna siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin väga rumalasti!”
11Ja kui Taavet hommikul tõusis, oli Issanda sõna tulnud prohvet Gaadile, Taaveti nägijale; ta oli öelnud:
12„Mine ja ütle Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Ma annan sulle kolm võimalust, vali enesele neist üks, mis ma sinule peaksin tegema!”
13Ja Gaad tuli Taaveti juurde, kuulutas seda ning ütles temale: „Kas peaks su maale tulema seitsmeks aastaks nälg? Või kas tahaksid kolm kuud põgeneda oma vaenlaste eest, kes sind taga ajavad? Või peaks su maal olema kolm päeva katk? Mõtle nüüd järele ja vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas!”
14Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!”
Kus on siin Jumal? Milline Jumal laseb sündida sellistel asjadel? Kus iganes toimub mingi katastroof, küsivad inimesed just neid küsimusi.
Me ise oleme aegajalt ikka vihased - kellegi lähedase, ühiskonnas toimuva või isegi Jumala peale. Aga paljudel on raske aktsepteerida mõtet sellest, et Jumal võib olla vihane. Tänane piibliteks algab tõdemisega, et Jumal vihastas taas Iisraeli rahva peale. Miks Ta vihastas? Seda meile tekst ei ütle, küll aga teame, et Jumal ei vihastu ilma põhjuseta, ega ka esimesel võimalusel. Piibel kinnitab korduvalt, et Ta on pikameelne ja täis halastust.
Kui meil oleks olemas vaid see peatükk, milline oleks siis meie pilt Jumalast? Jumal sai vihaseks millegi peale mida inimesed tegid, ning nii “õhutas” Ta Taavetit pattu tegema rahva loendamise läbi ja siis saatis Jumal karistuseks ingli rahva keskele katku levitama. Sama lugu jutustatakse ka Ajaraamatus, kuid seal on Taaveti õhutajaks saatan, süüdistaja (1Aj 21:1).
Õnneks ei ole meil ainult see peatükk, mille alusel otsustada Jumala loomuse üle. Tegelikult on vaja lugeda kõiki Vana Testamendi jutustusi ja neid kogu Piibli valguses. Alles siis suudame veidigi mõista, milline on Jumala armastava korrigeerimise sisu ning millises vormis võib see avalduda.
Samamoodi kui Jumal lubas proovile panna Iiobit, lubab Ta proovile panna ka Taaveti. Kui juba Joab teadis, et see mida nad teevad on vale, siis teadis seda kindlalt ka Taavet. Kuid inimesed olid rahutud, iga hetk võis puhkeda sõda ja oli vaja teada kui palju sõdureid tema käsutuses oli. Tehtud otsus aga läks vastuollu Taaveti enese sõnadega, et ta peab toetuma Jumala väele mitta aga oma armee suurusele, selleks, et võita lahinguid. Ja vaene Joab oli väljas 9 kuud ilma tõeliselt õige põhjuseta!
Taavet pidi selle õppetunni selgeks saama ning rahvas pidi ära õppima enda oma. Jumal oli neid hoiatanud, et kui maale tuleb rahu ja jõukus, siis tekib neil oma uhkuse ning enesepiisavuse tõttu kiusatus Jumalast ära pöörduda. Taavet parandas küll meelt, aga andestus läks väga kalliks maksma. Ka rahvas oli pattu teinud, kuid siin pani Jumal kogu vastutuse Taavetile ja tema pidi tegema ka valiku, sest tema oli kuningas. Taavet pidi võtma vastutuse tagajärgede eest, kuigi karistuse raskus pani ta ahastuses Issanda poole hüüdma (17).
Selles võimatus valikus variante vaagides pidi Taavet tõdema, et parim variant on anda end Jumala meelevalla alla, sest Jumala halastus ja arm on väga suur. Ka meie võime sattuda pealtnäha võimatutesse olukordadesse, kus saab valida vaid halva ja veel halvema vahel. Ning viimselt taandub kõik kahele valikule: Jumala tee või inimliku pingutuse tee. Ja üsna tihti nõuab see väga suurt julgust - lasta lahti enda püüdeist kontrollida olukorda ning usaldada kõik Jumala kätte, eriti kui tead, et oled eksinud Tema vastu.
Viimselt on Jumal ikkagi armuline ja halastaja, Jumal, kes juhib meid meeleparandusele, et Ta saaks meid taas õnnistada. Seda halastust ja armastust näeme kõige kirkamal kujul Jeesuses - kes jõi põhjani Jumala viha karika, meie eest.
Selle kommentaari autor: APÜ