Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 24:15-25
Taaveti rahvalugemise raske tagajärg15Siis saatis Issand Iisraelisse katku, alates hommikust kuni määratud ajani; ja rahvast suri Daanist kuni Beer-Sebani seitsekümmend tuhat meest.
16Aga kui ingel sirutas oma käe Jeruusalemma kohale, et seda hävitada, siis kahetses Issand seda kurja ja ütles inglile, kes tegi rahva hulgas hävitustööd: „Küllalt! Lase nüüd oma käsi alla!” Ja Issanda ingel oli siis jebuuslase Arauna rehealuse juures.
17Ja Taavet kõneles Issandaga, nähes inglit rahvast maha löövat, ja ütles: „Vaata, mina tegin pattu ja mina olen süüdi. Aga mida on need lambad teinud? Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu!”
Taavet toob ohvri18Ja Gaad tuli Taaveti juurde selsamal päeval ning ütles temale: „Mine ja püstita Issandale altar jebuuslase Arauna rehealuse paika!”
19Ja Taavet läks Gaadi sõna peale, nagu Issand oli käskinud.
20Ja kui Arauna välja vaatas ja nägi kuningat ja tema sulaseid tulevat tema juurde, siis läks Arauna välja, kummardas kuninga ees ja heitis silmili maha.
21Ja Arauna küsis: „Mispärast mu isand kuningas tuleb oma sulase juurde?” Ja Taavet vastas: „Et osta sinult rehealust ja ehitada Issandale altarit, et nuhtlus võetaks rahva pealt.”
22Ja Arauna ütles Taavetile: „Võtku ja ohverdagu mu isand kuningas, nagu ta silmis hea on! Näe, siin on veised põletusohvriks, pahmareed ja veiste ikked puudeks.
23Selle kõik, kuningas, annetab Arauna kuningale.” Ja Arauna ütles kuningale: „Issand, su Jumal, olgu sulle armuline!”
24Aga kuningas ütles Araunale: „Ei, vaid ma ostan need tõesti sinult täie hinna eest. Ma ei taha ohverdada Issandale, oma Jumalale, põletusohvreid, mis ilma on saadud!” Ja Taavet ostis rehealuse ja veised viiekümne hõbeseekli eest.
25Ja Taavet ehitas sinna altari Issandale ning ohverdas põletus- ja tänuohvreid. Ja Issand kuulis maa palvet ning Iisraelilt võeti nuhtlus.
Rahvaloenduse lõppvaatus koondab veelkord Saamueli raamatu võtmeteemad. Võimu kuritarvitamist, enesele lootmist ja uhkust - kirjeldatakse kui valitsejate põhilisi kiusatusi. Läbi raamatu tõstetkase korduvalt esile ühendust tegude ja nende tagajärgede vahel, sageli kuritööle järgneva kohase karistuse näol. Seepärast, kuna Taavet lootis toetuda oma sõjaväe võimsusele, karistati teda iga kümnenda sõjamehe hävitamisega katku läbi (s 15). Taaveti lugu näitab, et ka kõige jumalakartlikumad inimesed võivad langeda ning ka nemad ei pääse oma tegude tagajärgede eest. Eriti peavad aga juhid teadma, et nende tegudel on doominoefekt, mõjutades lisaks nende isiklikule elule veel paljusid nende valitsuse all olevaid inimesi. Kõigele vaatamata on sellisel puhul otsustavaks see, kuidas langenud juht karistusele reageerib; Taaveti suhtumine on ka siin eeskujulik.
Jumala käsk ehitada altar põllule seal, kus katk peatuma jäi (s 18), on viimane korraldus lepituse saamiseks. Taas näeme, et Taavet mõistab kuningavõimu tõelist eesmärki. Arauna pakub oma põldu vabatahtliku ohvrina, kuigi kuningas oleks võinud selle võtta ka väevõimuga - eriti arvestades, et Arauna oli kohalik kaananlane ning sellisena omas vähem õigusi kui iisraellased, kellede maaomad oli võõrandamatu (3Ms 25:23–28; vrd 1Kn 21:3). Aga Taavet mõistab nii kuninglikku kohustust nõrkade suhtes (5Ms 24:17) kui ka selle ohvri taga olevat loogikat, et ohver peab tulema tema omandist - ning olema hinnaline (s 24).
Ostuleping sõlmiti, ohvrid toodi ja Issand kuulis ning vastas. Ja siin lõpeb kokkuvõte Taaveti elust. Juba järgmine peatükk jutustab tema surmast ning toob troonile Taaveti poja, templiehitaja Saalomoni.
Kogu lugu toob meie ette taas Jumala hämmastava helduse: Taavetile, kuigi ta on patune ja eksinud, antakse võimalus ohverdamise ja palve läbi teostada lepitus inimeste eest (s 25). NIi tõstetakse esile kuninglikku mandaati mitte rabada ja vara kokku ajada, vaid anda enese kulul oma rahva hüvanguks.
Omal viisil oli rehealuse ostmine ning sinna altari ehitamine väike ja vähe jõudu nõudev toiming - kuid seda tähelepanuväärsem on tolle toimingu koht, mägi Jeruusalemma kohal - just see paik kuhu hiljem püstitati tempel. See oli Jumala poolt valitud paik oma rahvale tema kummardamiseks, palvetamiseks ning ohvrite toomiseks. See oli koht kus rahvas pidi laulma Taaveti psalme, minnes ülesmäge protsessioonis templi poole. Just siin pidid nad kogema, et Jumal tõesti asub nende keskel. Ja hiljem, siis kui aeg saab täis, tuuakse siia Taaveti suurim Poeg, ning talle antakse nimi Immanuel, Jumal meiega.
Kristlastena tunneme Taavetis sellisena ära eeljooksja Jumalast valitud kuningale, Jeesusele, kes andis ülima ohvri - oma elu - meie kõikide eest.
Selle kommentaari autor: Csilla Saysell