Nüüd esitab Paulus ülima eeskuju. Võrratu “Hümn Kristusele” pärineb tõenäoliselt algkogudusest ning on seotud Kristuse isiku ja tööga, kuid Paukus kasutab seda siin eetilisel eesmärgil, esitades Kristust kui ülimat moraalse käitumise eeskuju. See hümn koosneb kahest osast: Kristuse lihakssaamise ja ristilöömise alandusest ning ülestõusmise läbi ülendamisest ja taevaminekust.

Salmides 3 ja 4 veenab Paulus Filipi koguduse usklikke alandlikult teiste huve silmas pidama. Salmides 6-8 aga kirjeldab ta kuidas Kristus sedasama tegi. 

Vastupidiselt Aadamale, kes püüdis haarata midagi, mis ei kuulunud talle (võrdsust Jumalaga), ei lõiganud Kristus kasu sellest, mis oli Tema oma, vaid valas end välja (sõna otseses mõttes “tühjendas” end) inimkonna pärast. Oluline on mõista, et see, kes valitses Jumalana, võttis orja kuju (s 6,7) - madalaima inimese positsiooni selleks, et meid teenida ristile minnes. Kristuse eeskujuks võtmine tähendab meie jaoks seda, et mistahes positsioonil keegi ka pole, peab see alati saama teiste teenimise positsiooniks.

Kristuse alanduse sügavus vastab tema kosmilisele ülendamisele. Salmides 9-11ei tee Jumal Jeesust kellekski, mida Ta enne ei olnud (Jeesus on alati olnud olemas -  loomiseelselt, jumaliku Pojana), vaid Jeesus ülendatakse ülimale austuse ja valitsemise positsioonile üle terve universumi.

Alandatud ja ristilöödud Kristus ülendatakse - kosmiliseks Kristuseks - kes on väärt kogu kiitust. Kristuse orjaks saamine ei olnud lihtsalt ajutine staatus või roll, vaid seda tehes võttis Ta täiesti uue identiteedi. 

Teiste alandlikku teenimist ning nende huvide silmas pidamist ei saa teha juhuslikult, möödaminnes, vaid pigem peaks see saama meie teiseks loomuseks, sest ka meie oleme saanud teenijateks.