Sa tunned selle ära, kui sind ei taheta. Pauluse ja Barnabase julgus minna tagasi linna oma vigaseks pekstud ihudes, on enam kui märkimisväärne. Paljud misjonäride lood, kes on läinud malaariast nakatatud piirkondadesse või vaenulikke suguharude keskele, annavad tunnistust samasugusest julgusest. See, et nemad on valmis olnud surema, on veennud teisi nende sõnumi tõelisuses. Meie praegusel üsna küünilisel ajastul tahavad inimesed teada, mida evangeeliumil on neile pakkuda, aga ka seda, millise hinnaga seda kuulutatakse.

Evangelism ja jüngerdamine käivad käsikäes. Usule tulemine on alles teekonna algus, aga juba siin on vaja teekaaslast, kes aitaks värskel uskujal kasvada. Julgustus ja õpetus olid selles olukorras eluliselt vajalikud ning Paulus ja Barnabas toimisid igati õigelt pakkudes neile just seda.

Loeme, et Antiookias, Lüstras ning Ikooniumis nad “kinnitasid jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse”. Samas on tähelepanuväärne, et oli vaja vaid nädalaid, mitte kümneid aastaid, uute juhtide leidmiseks! Mõni kogudus võibki kaotada oma tulevased juhid, sest inimesi hoitakse aastaid pingis istumas.

Näeme, et juhtimist on vaja toetada ka palvetega. Huvi pärast võiks võrrelda kui palju ja mida räägime oma juhtidest omavahel, ning mida ja kui palju räägime neist palves Jumalale. Sellest võib sõltuda millised juhid meile antakse. Öeldakse ju, et inimesed on väärt neile antud juhte.

Sellest reisist kokkuvõtteid tehes, on Luukase rõhuasetus üksnes Jumala tööl, mitte inimeste saavutustel. Peaaegu üldse ei mainita misjonäride kannatusi või vastutööd nende kuulutusele - see kõik käis iseenesest mõistetavalt kuulutamisega kaasas ning seda mainib ka Paulus noori usklikke julgustades. 

Kõige suurema tähelepanu sai  hoopis see, et Jumal oli saanud neid kasutada ja avanud ukse paganatele evangeeliumi kuulutamiseks! See oli misjonäride tasu ja rõõm - toimida koos Jumalaga, Tema sulastena.