Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 14:8-20
Apostlid kuulutavad Ikoonionis ja Lüstras8Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud.
9Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud,
10hüüdis ta valju häälega: „Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!” Ja too hüppas püsti ja kõndis.
11Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.”
12Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet.
13Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada.
14Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes:
15„Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
16kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel,
17ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga.”
18Ja nii kõneldes suutsid nad vaevu vaigistada rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.
19Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need said rahvahulga oma nõusse. Ja nad viskasid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks.
20Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus püsti ja läks linna. Järgmisel päeval lahkus ta koos Barnabasega Derbesse.
Mida kaugemale Paulus ja Barnabas Väike Aasias läksid, seda kaugemale läksid nad ka tsivilisatsioonist. Peale legaalset väljavistkamist Pisiidia Anitookiast ning nappi pääsemist lintšimisest Ikooniumis, olid nad nüüd vastamisi reaalse vägivallaga ning esimese tapmiskatsega. Lüstra asus roomlaste tehtud tee lõpus ning sai peaaegu ka apostlite lõpuks.
Meile jutustatakse lugu sünnist saadik haigena elanud mehe tervendamisest, mis vallandas hämmastava reaktsiooni ülejäänud rahva seas. Misjonäride tavalised väljakutsed - keele ja kultuuriga seotud vääritimõistmised, tähendasid siin Pauluse ja Barnabase jaoks kõigepealt seda, et neil polnud aimugi, kuidas kohalikud inimesed võisid sündinud imet tõlgendada.
Minevikus usuti, et Zeus ja Hermes olid maskeeritult tulnud Lüstrasse, otsima toitu ning varjupaika, kuid keegi ei võtnud neid vastu peale ühe perekonna. Nii olla nad otsustanud, et ei korda seda viga enam kunagi. Aga nüüd olid nad ometi siin, arvas rahvas. Pikka, väärikat ja tõsist Barnabast peeti Zeusiks ning Paulust tema kõnemeheks, Hermeseks - jumalate sõnumitoojaks. Kohe tõttasid inimesed neile ka ohvreid tooma. Kui misjonärid viimaks taipasid mis sündis, olid nad vapustatud. Keegi aga ei taha näida rumalana, ega ka korraldatud pidu tühistatuna lihtsalt sellepärast, et aukülalistega on tekkinud segadus.
Paulus ja Barnabas püüdsid rahvale olukorda selgitada, kuid olid tõelistes raskustes oma sõnumi mõistetavaks tegemisega. Kui inimesed on otsustanud, et etendus peab toimuma, pole neid lihtne veenda, et kogu ettevõtmine on valedel alustel. Kui siis jõudsid kohale veel ka apostlite tagakiusajad, kes Pauluse ja Barnabase peale kaebasid, ähvardas ohvirloomade tapmine muutuda külaliste kividega surnuks viskamiseks.
Pauluse ja Barnabase julgus avaldub siin selles, et peale kõike seda läksid nad veelkord tagasi linna enne, kui lõplikult sealt lahkusid.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair